|
|
|
Temperamentsed Ungari meloodiad
panevad iseenesest tantsima. Ungari viiuldaja Sandor Javor
1930. a esinemas Dancing Palace Glorias. |
Tantsiks veel ja veel…
Aga kus?
tekst:
MARGIT-MARIANN KOPPEL
Fotod: Eesti Filmiarhiiv
Meelad sumedad suveõhtud on
kohe saabumas. Ehk lüüakse kuskil püsti ka vabaõhupüüne,
kus ka jalga keerutada saaks?
Seni tasub mälu värskendada ja meenutada ennesõjaaegseid
“kuumi kohti”. Teejuhiks on Valter Ojakääru
raamat “Vaibunud viiside kaja”.
Mõistagi ihkas
iga kohvik ja restoran, et just neil mängiksid parimad muusikud.
Orkestreid oli palju ning konkurents karm ja halastamatu. Kõige
popimad tantsud, mille mängimisest ei pääsenud
ükski ansambel, olid foks, tango, boston e inglise valss
ja muidugi vana hea viini valss, kuid eestlased vihtusid visalt
ka krakovjakki, vengerkat ja polkat.
Pärnus
pakuti tantsumuusikat kihiti kabareega
Suvepealinnas Pärnus täitus suvemuusikaõhtutel
Supeluse tänav promeneerivatest linnakodanikest ja suvitajatest.
Pärnus kõlas suvemuusika Vana Pargi kõlakojas
ning Rannasalongi tagusel kontserdiväljakul. Meelelahutuse
eest kandsid hoolt sümfoniettorkestrist ja Endla teatri muusikutest
moodustatud suveorkester, kuhu võeti täienduseks parimaid
muusikuid nii Estonia teatri kui ringhäälinguorkestrist.
Alates aastast 1934 ja jätkuvalt aastakümneid oli suveorkestri
populaarseim esineja viiulikunstnik Hugo Schüts. Vabaõhukontserte
andis aeg-ajalt ka Kaitseliidu puhkpilliorkester.
Suvemuusikaõhtute populaarsuse üheks põhjuseks
oli kahtlemata see, et kohe kõlakoja vastas asus toonaste
suvede suurim tõmbemagnet, mis on suutnud oma aura säilitada
tänaseni – Rannasalong. Rahvast tantsitas pealinna muusikutest
komplekteeritud tantsuorkester. Oli komme, et iga väärikas
lõbustuskoht pakkus tantsumuusika vahele poole- või
kolmveerandtunnise kabareeprogrammi.
Valter Ojakäär toob näite kabareeprogrammi reklaamist:
“Naeru professor Niklas oma
assistendi Niki´ga.
Naer pisarateni!
Jazz orkester hr. Slatkini juhatusel.
Pühapäeviti ja neljapäeviti kella 5 tee.
Kontsert tantsuorkester härra Schumjatseri juhatusel.
Mary & Sascha Dorvand (rahvusvaheline tantsuatraktsioon)
Prl. Rano Marna (intiim laulud)
Hra. Andreesen oma kõlava tenoriga.
Selles kuumas kohas
ja veel kuumemas orkestris mängis mitmel suvel ka noor muusik
ja südametemurdja Raimond Valgre, kes, kui saatus olnuks
heldem, oleks võinud tänavu oktoobris tähistada
90. juubelit. 30ndate aastate melu elustub tänavu juunis
Valgre festivalil. Siis saab Pärnu linn Kuursaali kõrvale
pronksist Raimond Valgre.
Suvemuusikaõhtute traditsiooni alal hoidvas uhkes Ammende
villas oli avatud Suvekasiino, mis oli peenem paik. Suvekasiino
oli rahva päralt kella kuueni hommikul. Meelt lahutas orkester
ja kvintett, pühapäeviti ja neljapäeviti oli kella-viie-tee
kontsert ning enesestki mõista ei puudunud kabaree. Ammende
villas krooniti ka suvekuningannad. On põnev teada, et
1937. aastal osales þüriis ka Zarah Leanderi esimene
abikaasa, rootsi ajakirjanik Nils-Petter Sune Leander, kellele
hakkas Pärnu meeldima niivõrd, et ta veetis siin ka
järgmise suve.
Samal aastal avas oma uksed kuulus Rannahotell, kus veetsid aega
peamiselt pealinlased ja turistid. Restoranis kõlas ajaviite-
ja tantsumuusika enamasti trio esituses. Murrangulisel 1939. aastal
ehitati moodne Rannakohvik oma pilkupüüdva “seenega”.
Seal kõlas kohvikumuusika. Rannas päikesenautijatele
lasti heliplaadimuusikat. Ühel suvel mängitas seal plaate
ka tulevane ooperilaulja Tiit Kuusik, kes Benny Goodmani kvarteti,
Barnabas von Geczi ja Georges Boulanger´orkestri jt palade
sekka ei unustanud lisada omi lemmikuid kuulsate lauljate seast.
Endla restorani tõmbenumbriks oli keerlev tantsupõrand.
Ilusa ilmaga oli rahvast pungil ka rõduga suveaed. Ööklubi-salong
pakkus võimalust suveöö romantikat nautida kuni
kella kuueni hommikul. Paiku, kus ansamblid mängisid, jagus
veel. Ega muusikaelu talvelgi välja surnud, sest Pärnus
oli väga elav seltsielu. Korraldati palju peo- ja tuluõhtuid,
kus pääsesid löögile ka koolipoiste tantsuorkestrid.
Narva-Jõesuu
lokaalidesse tuldi mängima pealinnast
Narva-Jõesuu oli enne sõda üks kuulsamaid suvituspaiku.
Rahvarohkeimad peod Narvas toimusid Ilmarises ja saksa seltsis
Harmonie. Ilmarise öölokaalis mängis samanimeline
orkester, kuid neil pidudel tantsitas inimesi ka kohalike tantsuorkestrite
paremikku kuuluv Merly Band. Jalga keerutada sai veel paljudes
kohvikutes, restoranides, Kreenholmi rahvamajas, Jaanilinna Tuletõrje
saalis jm.
Kui muidu siirdusid andekamad muusikud Narvast pealinna, oli suvi
aeg, mil liikumine toimus vastassuunas. Ukse avasid Narva-Jõesuu
lokaalid, reisisadamas asunud Pauli baar, Franzia, Merekasiino,
villa Capriccio (kus maksti muusikutele parimat palka), kuursaal
ja Rannahoone suur kohvikusaal. Ranna kõlakojas pakkus
mitu korda nädalas suvemuusikat sümfooniaorkester. Kuursaali
aia kõlakojas esinesid nii eesti kui välismaa muusikud
ja pargis tiigisaarekesel mängis väike kapell. Lisame
veel ilutulestikuga jaaniku, rannakuninganna valimised, mitmesugused
võistlused, laupäeva- ja pühapäevaõhtused
programmid Pimeaia kõlakojas, kus sageli võis kuulata
Artur Rinnet ja Tenno Vironit (Jaan Tenno). Olid alles ajad!
John Pori
alustas Viljandi koolipoiste ansamblis
Armastatud suvituslinnaks oli ka Viljandi, mis nüüd
ärkab üles kaks korda aastas folgi ja vanamuusikafestivali
ajaks. Muul ajal justkui vaikelus tukkuv linnake elas enne sõda
palju elavamas rütmis. 19. saj lõpul olid tantsuga
peopaikadeks Casino, Handwerkverein, Laulu-ja Mänguselts
Koit, Viljandi Eesti Põllumeeste Selts, Pritsimeeste Selts
jmt. Järve kaldal asuvas suverestoranis Altona mängis
kapell. Esimese tantsumuusikaorkestri lõi Jaan Kalam. Hilisem
Ugala direktor Oskar Härm asutas koolipoiste tantsuorkestri,
mida kutsuti Härma Poiste Orkestriks. The Bonzo Band oli
Viljandi maagümnaasiumi poiste tantsuansambel, kus mängis
viiulit Johannes Porisammul e John Pori, kellest sai mõni
aeg hiljem ühe Tallinna parima kutselise tantsuorkestri juht.
Veel nimetaksin The Orphey Bandi põhjal alguse saanud amatöörorkestrit
MM e Melody Makers, mis mängis Küttide Kodus (hilisem
Du Nord), Turu tänava Suveaias, rannakohvikus ja -kasiinos
ning kõikvõimalikel pidudel. Osa muusikuid läksid
hiljem orkestrisse Akkord, mis esines Arkadia suveaias, rannakohvikus
ning seltside ja organisatsioonide pidudel. Aastal 1937 Estonia
Valges Saalis peetud mulkide ballil pidi ju olema ilmtingimata
ka mulkide orkester ja milline siis veel, kui mitte Akkord.
Kahtlemata oli Viljandi dþässielu suursündmuseks
sama aasta sügisel korraldatud dþässikontsert,
kus astus üles 18-liikmeline jazzorkester. Solistina esines
konservatooriumis õppiv trompetist Violetta Borkman.
Tallinna
tantsuorkestritest sirgusid mitmed tuntud dirigendid
Kahekümnendate aastate parim tantsuorkester Tallinnas oli
algselt Reaalkooli poiste poolt asutatud The Murphy Band, mille
üheks mootoriks oli Kurt Strobel. Kolmekümnendail aastail
olid aga kaks parimat kutselist tantsuorkestrit Kurt Strobeli
ja John Pori omad. J. Pori orkester mängis end rahvaliku
muusikaga eesti rahva südamesse ning oli sage esineja Estonia
Valges Saalis ja Suveaias. Strobeli orkester esitas aga moodsat
välismaist repertuaari ning üks põhilisi esinemispaiku
oli Dancing Palace Gloria. Muid juhumängijatest koosnevaid
punte oli väga palju. Suuremat populaarsust omasid Red Hot
Ramblers, Merry Pipers ja Dancing Travellers. Silmapaistvaimaks
kujunes aga Kuldne Seitse, millest sai ennesõjaaegse Eesti
parim svingiorkester. Mitmel suvel lõbustas Kuldne Seitse
suvitajaid kolmandas tuntuimas suvekuurordis enne sõda
– Haapsalus, kuhu pääsesid mängima parimatest
parimad. Pärast Strobeli orkestri lagunemist hakkasid just
Kuldse Seitsme muusikud raadiostuudios tantsumuusikat mängima.
1939. aastal tekkis neile potentsiaalne konkurent, koolipoiste
asutatud Longhairs, kus alustas muusikuteed tulevane Vanemuise
dirigent Erich Kõlar. Aga ta pole omasuguste seas ainus.
Merry Pipersi juhina alustas oma dirigendikarjääri hilisem
kauaegne ETV ja Raadio estraadiorkestri juht Rostislav Merkulov.
Just Merry Pipers oli orkester, keda kutsuti mängima pealinna
esinduslikele ballidele, kus käis koos kõrgema seltskonna
koorekiht. Vaid 4 aastat tegutsenud orkestris Dancing Travellers
mängis aga mees, kellest sai kauaaegne Estonia dirigent –
Kirill Raudsepp.
Pirita oli
täis muusikat ja romantikat
Ükski linnakividel suve veetev tallinlane ei saanud siis
ja ei saa ka nüüd ilma Pirita rannata. Peesitajate päralt
oli mitu ajaveetmiskohta. Jõe parempoolsel kaldal vanas
Viimsi kõrtsis asus Peterseni restoran, mis on hävinud.
Õhtuti oli illumineeritud suveaed väga ilus ja alati
rahvast täis.
Pirita bussijaam oli siis noorimaid restorane, kuid sellest kujunes
ajapikku üks kuulsamaid. Viimastel iseseisvusaastatel mängisid
seal Jossif Shagal (viiul, saksofon), Karl Aavik (saksofon), Feliks
Vebermann (klaver), Raimond Valgre (akordion, kitarr), Aleksis
Avasalu (kontrabass), Egon Nelsas (trummid) ja hilisem silmapaistev
poksija Roman Kariste (kitarr, laul). Seesama kuum grupp tantsitas
inimesi üksnes suvel avatud Pirita rannahoones.
Maarjamäel asuvas kindraladjutant A. Orlov-Davõdovi
lossis tegutses restoran Riviera-Palais, kus oli coctail-baar,
valgustatud klaastantsupõrand, vaiksed kabinetid, küdevad
kaminad ning elav muusika.
|
Peterseni restorani suveaed Pirital
oli väga ilus ja õhtuti alati rahvast tulvil.
Foto 1930ndatest aastatest. |
“Kui
kohata mind soovid kaunil pühapäeval…”
…siis alati võid leida Kadriorust mind,” ütlevad
laulusõnad. Eriti nädalalõppudel oli Kadriorg
üks armastatumaid jalutuskohti. Kadriorus asus restoran Maksim,
mis oli suviti ka suveaiana avatud. Hiljem sai lokaalist Mehaanikute
Klubi, kus töötas mõnda aega J. Pori.
Kadrioru kontsertaed tegutses Luigetiigi ääres üle
kuuekümne aasta. Hommikul oli seal kohvik ja õhtul
restoran. Kontsertaia orkestris mängis Kurt Strobeli isa
Friedrich Christian Strobel juba 19. saj lõpus. Tuntumatest
muusikutest on kontsertaias musitseerinud viiuldajad Raivo Erendi
(Lemmo Erendy isa), Voldemar Saul (Peeter ja Jaan Sauli isa),
tšellistid Tõnis Kuusna ja Kaarel Vallimäe jt.
Kadriorus J.Poska tänaval asus aga ka kõmulise kuulsusega
villa Mon Repos. Selles villas, mis nagu üks hea laps ikka,
mitmeid nimesid kandis, asus hasartmängijate ja allilma paradiis
– salajane mängupõrgu. Omanik Roman Sadovski
tõi ülemkelneri koguni Londonist. Tšekikontrollina
töötas V. Schlepkov, kes avas hiljem Vene tänaval
isanime kandva kohviku Filipytsch, mida meie teame nime all Lemmik.
Mon Repos kabaree programm võtab silme ees kirjuks ja võis
ilmselt mitme teise lõbustuskoha omaniku kadedusest roheliseks
ajada. Esinejate seas olid Estonia artistid Benno Hansen, Alfred
Sällik, tantsupaar Marcelle ja René, Koromaldi mustlaskoor,
mitu vene kupletisti jpt. Konferansjeeks oli trummar Benno Jankovski,
kes oli tegev ka filmilavastajana (näitejuhina). Mängupõrgut
tabas aga kuulsusetu lõpp – ponnistustest hoolimata
suri see 1920ndail lihtsalt välja.
Boheemlaste
lemmikpaik oli Nõmmel
Raudteejaama lähedal asusid kõrvuti kolm restorani:
Silva, Talveaed ja Tokio. Esimene kandis varem nime Palais Royal
ja oli boheemlaste lemmik. On põnev tõik, et seal
on aeg-ajalt klaverit mänginud ka rahvusvahelise karjääriga
ooperilauljanna Varvara Malama, kelle erastuudios on õppinud
sellised omaaegsed kuulsad lauljannad nagu Miliza Korjus ja Veera
Nelus.
Nõmme keskuses, kinoga ühes majas, avati 1930 II poolel
teine Maksimi nimeline restoran, kus teiste tuntud muusikute kõrval
on akordionihääled lahti löönud ka Raimond
Valgre.
Kindlasti teavad paljud, et Nõmme Spordikeskuses asuvad
suplusebasseinid. Juba enne sõda pakkus neis linlastele
suplusemõnu Mustamäe bassein ning kahel viimasel aastal
enne sõda oli seal ka tantsukohvik, kus mängis trio.
Lisaks Ammende villale Pärnus ja Tallinna Meistrite Hoovile
võiks selle suve sulnidel suveõhtutel suvemuusika
tulla tagasi ka Piritale, Kadriorgu, Nõmmele, Haapsallu,
Narva-Jõesuhu, Viljandisse ja mujalegi.
|
Nõmme oli boheemlaste lemmik.
Nõmme restoran 1900-1914. |
|
|
|
