Heli Speek
täidab tühja kultuuriruumi

tekst: K&E

Heli Speek 10 aastat tagasi Harju tänava "avtud haavadel".

Oma kodust võttis Heli kaasa ühiskondliku mõtlemise ja kaasatundmise, sirgjoonelisuse ja otsekohesuse ning vaatlusoskuse. Sündmused juunis 1941 määrasid kompromissitu maailmavaate. Parimaks kingiks elult on lapsed ja lapselaps, sõbrad ning elukutse. Teoksil on dokumentaalfilm admiral J. Pitkast. 15. mail täitus filmitegijal Heli Speekil 55 eluaastat. Õnnitleme!

Paljudel naistel on hirm vanaduse ees, aga Teil?
Vanadusehirmu ei ole, sest vananedes saab järjest targemaks. Praegu on ääretult piinlik, kui rumal ma võisin olla eelmisel ja ülemöödunud aastal.
Sündisin Tartus, kuid juured on sellises hästi kummalises paigas nagu Narva. Vanaisa oli Narva Kaitseliidu ülem ja kui baasid sisse tulid, tuli perekond esialgu Tapale, hiljem Tallinnasse, kus isa lõpetas Prantsuse Lütseumi. Algas sõda ja isa mobiliseeriti Punaarmeesse. Tal olevat olnud küll tahtmine jalga lasta, aga ei jõudnud, enne viidi rongiga ära. Vanaisa mobiliseeriti samuti. Ta läks laeva peale ja jõudis Kroonlinna sadamakaile n-ö peaaegu ujudes, sest laev lasti põhja. Ta oli samal laeval koos Georg Otsaga. Isa oli hariduselt jurist ja peale sõda suunati ta Tartusse tööle. Tagasi Narva poleks ta saanudki minna, sest eestlastele ei olnud see lubatud. Narva linna ja põliste narvakate kurvast saatusest olen teinud 1988. a dokumentaalfilmi “Ma tahaksin elada Narvas”. Lastele oli see aeg põnev. Mäletan varemetes Tartut ja põdrakanepit. Mäletan Tartumaad. Eriti Räpina kanti, kus sai igal suvel maal oldud ja vahepeal ka koolis käidud. Lõpetasin Tallinnas Spordiinternaatkooli I lennu koos Jaak Salumetsaga, mina spordist eriti ei huvitunud. Meelde on jäänud mõned harvad õpetajad, kes rääkisid ajaloost rohkem. Meie põlvkond teadis, mis oli olnud enne meid, väga hästi. Võin öelda, et suhtumine venelastesse, kes hakkasid sisse tulema, oli võrdlemisi tauniv. Nad olid teistmoodi ja neil olid kogu aeg mingid pulstid seljas.

Millal hakkas paeluma filmimaailm?
Filmihuvi tekkis väga varakult. Võisin kinos oma võileiva- ja kommirahad mängu panna. Neljandas-viiendas klassis oli pilt selge, et hakkan filmirezhissööriks, ehkki vahepeal oli huvi eesti filoloogia vastu. Tartu Ülikoolis aga selgus, et pole sobiv kool lõpetatud. Piinlik oli kohe ära tulla ja nii sai minust füüsika-matemaatika teaduskonna tudeng. Aastaga sai selgeks, et olen täielik humanitaar. Esimene katse astuda Moskvasse Riiklikku Kinematograafiainstituuti läks luhta, teisel korral näkkas. Õppimise aeg oli ääretult põnev ja rikas. Sula ajal olid õpetama sattunud mitmed õppejõud, kes olid vangilaagrid läbi käinud. Nende meelsus ja julgus oli teine, kuigi Brezhnevi ajal hakkas see natuke kaduma. Tallinnasse tulles oli tunne, et olen sattunud keldrisse, kus tuul ei liigu. Mäletan, et vedasin Moskvast Tallinnasse samizdat´i.

Mida ütleb Teile kuupäev 14. juuni 1941?
See on kuupäev, kui meie suguvõsa peaaegu täielikult küüditati. Vähesed tulid tagasi. Siit pärineb maailmavaade, meelsus ning suhtumine komparteisse ja kommunistidesse. Kui võtta seisukoht kollaborantide suhtes, siis Eestile tõi iseseisvuse rahvas ise. Kaasa arvatud eestlased oma raugematu võitlusega laias maailmas. Seda ei toonud rüütlid, savisaared ega muud tegelased. Leian, et on väga väär, et me ei ole nõudnud neilt patukahetsust, sest nad on toonud tänasesse päeva kaasa oma kombed ja väärtushinnangud. Kommunist on hakanud kapitalistiks, aga ta ei loo varandust ega väärtusi. Ta võtab, varastab ja ärastab ning kasutab seda nagu nõukogude ajal. See on andestamatu. Eesti praegune areng ei ole sugugi mitte nende tegevusele tänu võlgu, vaid selle suure töö on ära teinud rahvas ise ja just noorem põlvkond.

Kuidas on võimalik Eestis olla vabakutseline filmirezhissöör?
See on päris raske, aga mitte võimatu. Filmimaailmas peaks väga palju muutuma. Muutused peaksid algama Kultuuriministeeriumist, mis on kõige vähem muutunud ministeerium. Seal on ametis hunnik kümme aastat ajast maha jäänud tegelasi, kes on ennast tööle unustanud. Nad ei suuda valitsusele, rahajagajatele ega äriinimestele selgitada, et sent, mis kulutatakse kultuurile, toob võrratult enam tagasi sotsiaalsfääris, majanduses, hariduses jne. Kultuuriministeerium ei tee endale muret, et Eesti filmid Eestis peaaegu üldse ei levi. Sõidab küll ringi väike Kinobuss, aga see on filmiinimeste endi algatus ja palju ei suuda. Lisaks kulub raha kribu-krabu filmide tootmisele, mis ühiskonda kahjuks eriti palju ei loksuta. Samuti jätab soovida filmide kunstiküpsus. Filmid peaksid levima välisriikides, sest siis on kulutused igas mõttes kasumlikumad.
On olemas Kultuurkapital ja küllalt korralikult rajatud Eesti Filmi Sihtasutus. Nii Kulka kui ka EFSA peaksid loobuma sotsiaalabi osutamise rollist. Sihtasutuse ülesanne oleks selekteerida välja anded. Raha tuleb matta annetesse, mitte firmade juhuslikesse projektidesse. Toon drastilise näite: Kulka annab raha vene kodanikust Sillamäe mässaja Esja Shuri filmi jaoks. Kulka ei leia raha Eesti rahvuskangelase admiral Johan Pitka filmi tarvis. Mis asi see on? Põhjus on selles, et lähiajalugu on tabuteema. Kogesin seda ise seoses filmiga “Igaviku seisukohalt”, mille Igor Ruus alustas ja mina lõpetasin. Peategelane on Semjon Školnikov, kes on üles filminud sõjajärgset aega Eestis. Kollaborantide teod on puust ette tehtud ja punaseks värvitud. Lõpetan filmi tekstiga: ”Need inimesed ei mäleta, ei tea ja ei taha teada Stalini aja kuritegudest, N. Hruštšovi aja veidrustest ega L. Brezhnevi ja K.Vaino aja venestamistest.” Neidsamu tegelasi näeme täna Eesti poliitilises ja majanduselus, kust nad peaksid oleme ammu kadunud ja vähemalt midagi andeks palunud. Ain Seppik läheb aga Riigikokku ega kavatsegi poiste ja poiste perede ees vabandada.

Räägitakse, et maal on elu kehv, kuid Teie artiklist “Postimehes” (24.03.2002) kolhoosimentaliteedi lokkamisest ilmnes, et ettevõtlikke inimesi kardetakse?
Arendaksin seda mõtet edasi. Maaelu korraldus on jäetud hooletusse. Haldusterritoriaalne reform on läbi viimata. See on kuritahtlik tegevus. Ääremaid ei tohiks infotehnoloogiaajastul olemas olla. Need on kunstlikult tekitatud. Tekitajateks on vallad ise, mis on endised külanõukogud, kuhu on palgale kogunenud kolhoosiaja koorekiht. Teame ju, et külanõukogu sekretär oli KGB silm ja kõrv. Selline isand või emand jäi sageli paika, ehkki seaduse järgi peab vallasekretäril olema juriidiline haridus, aga tavaliselt neil seda ei ole. On valdu, kus ei ole ametis ühtegi kõrgharidusega inimest ja keegi ei oska inglise keelt. Nad on juriidiliselt kirjaoskamatud, ei suuda tegelda nt üldplaneeringuga ega suhelda ettevõtjaga. Lätis viidi haldusterritoriaalne reform läbi ja kust see majandushüpe tuli? Just vabanenud ressurssi arvelt. Ka Eestis tuleks vabastada riigi rahad ning kohalik rahvas paisetest.
Teil on käsil dokumentaalfilm admiral Johan Pitkast. Miks just temast?
Tunnen J. Pitkaga hingesugulust. Olen mõelnud selle üle, kui palju on nõukogude aeg süstinud meisse alaväärsuskompleksi. Ajalookäsitlus filmina mõjub nooremale inimesele märksa võimsamalt kui üks raamat. Nagu film “Nimed marmortahvlil” andis rahva eneseteadvusele ja eneseuhkusele võrratult suure potentsiaali, võiks sama oma isikuga ja tegudega anda J. Pitka. Ajalugu on üks osa kultuurist. Täidaksime ühe tühja kultuuriruumi oma ajalookangelastega ära. Mitmed reþissöörid on kurtnud, et raha saamine ajalooteemaliste filmide jaoks on väga raske. Praegu võimul olevad kollaborandid ei talu seda. Ei neela neid kangelasi ja ajaloo tõest käsitlemist alla ning soovivad need olematuks teha.

Kõige põnevam inimene, kellega olete kohtunud?
Kõige tobedam inimene on Leonid Brezhnev, keda sattusin nägema kahe meeteri kauguselt 1972. a kevadel Moskva tudengipäevadel, kui olime GIKi delegatsiooniga Kremli Kongresside Palees.

Kui oleks võimalik pugeda kellegi nahka, siis kelle?
Julguse, otseütlemise, töökuse ja visaduse pärast tahaksin olla Erkki Noole nahas. Olen kogu aeg imetlenud ka esseisti Enn Soosaart ning mind vaimustab USA presidendi julgeolekunõunik Condolera Rice.

Kuidas tähistatakse Teie peres emadepäeva?
Emadepäev on üks ilus kevadine päev, mil mõtleme oma emadele ja vanaemadele. See päev on eriline veel sellepärast, et kaubandus ei ole suutnud seda seni ära solkida. Meie peres joonistasid lapsed pilte ning meil on komme kinkida tähtpäevadeks raamatuid.