Kultuur ja Elu 2/2003


Kultuur ja Elu 1/2003

 

 

 

 




Liivo Niglas tšummidega.

Vandersell Liivo Niglas

tekst: k&e
Fotod: Liivo Niglase erakogu

Huvi erinevate kultuuride vastu tegi temast maailmaränduri. Kihk ajas matkata viis ta ülikooli ajalugu õppima. Soov kogetut teistega jagada innustas võtma kätte kaamera. Saagem tuttavaks: antropoloog Liivo Niglas (32).

Liivo elus on praegu kiire aeg, sest värskelt esilinastunud dokumentaalfilm “Jüri Vella maailm” rändab mööda festivale. Kui saime mahti kohtuda, oli ta äsja naasnud Prantsusmaalt Põhjamaade filmifestivalilt Rouenist.

Saatuslikud 10 päeva neenetsite juures

Liivo on Vooremaa poeg, sündinud Jõgeval. Teadliku elu aga elanud Keilas. Kodust võttis ta eluks kaasa iseseisvuse ja teadmise, et kõik on võimalik. Lasteaiast saadik jäeti talle suhteliselt vabad käed ja usaldati tehtud valikuid. Vanemad pole püüdnud teda väänata ega tema peal mingeid ambitsioone rahuldada. Ülikoolis õpib Liivo siiani, olles juba nii etnoloogia õppetooli doktorant kui õppejõud. Doktoritöö teemaks on Lääne-Siberis Jamali poolsaarel elavad neenetsid, nende eluviis ja maailmapilt. Neenetsid hakkasid teda huvitama 1991. aasta talvel, kui nad koos sõbra ja kursusekaaslase Indrek Pargiga sattusid etnograafilisi välitöid tegema just sinna, Jar-Sale sovhoosi 7. brigaadi. Kümnest seal elatud päevast piisas, et mällu jääks ere pilt külalislahketest, rõõmsatest ja su vastu siirast huvi tundvatest inimestest, kes pealegi oma erksavärvilistes rahvariietes väga ilusad välja näevad. 1995. aastal astus Liivo magistrantuuri, kavaga teha pikaajalisi välitöid just sellises grupis, ning mõtles, et miks mitte need 7. brigaadi neenetsid? 1996. a suvel käiski ta seal teist korda. Inimesed tundsid ta ära ja selgus, et teda oli sinna oodatud kõik need viis aastat. Hiljem on ta igal aastal lühemat või pikemat aega nende juures välitöid tegemas käinud. Neenetsite elujõud ja uhke olek saigi põhjuseks, miks tekkis kange isu film vändata. See isu ja arusaam, et teaduslikest artiklitest ja fotodest jääb sedalaadi kogemuste edasiandmisel vajaka, et kõige parem meedium selleks on just nimelt film, viis Liivo Pariisi 3-kuulistele dokumentaalfilmikursustele. Üritust toetas Eesti Rahvuskultuurifond ja Kultuurkapital. Nii Liivost filmitegija saigi.
Pariisis anti kaamera kätte ja öeldi: “Mine ja filmi!” See meetod meeldis Liivole väga ja ta arvab, et pole elu sees nii palju õppinud: “13 aastat ülikooli on selle kõrval lapsemäng. Filmikoolis tundsin, et iga tunniga õpin midagi väga olulist juurde. Minu kui antropoloogi ja reisihuvilise inimese jaoks oli Pariis väga sobiv paik, sest seal on ruumi kõiksugustele maailmadele. Kõik maailmakultuurid on sinna ühel või teisel viisil kokku tulnud, mis avaldub ka tänavapildis. Suurlinnale omaselt on Pariisist väga raske välja saada. Ka Tallinna inimesed tajuvad ilmselt, et Tartu tundub Tallinnast vaadatuna palju kaugemal kui Tallinn Tartust. Oli arusaamatu, kuidas inimesi oli peaaegu võimatu veenda matkale minema. See tundus olevat ületamatu raskus.”
Esimene filmikoolis vändatud film kõneles Normandia kitsekasvatajast ja muutustest, mis Euroopa Liidu tulekuga väiketalunike jaoks kaasnevad. Peale kursuste lõppu siirdus Liivo Jamali poolsaarele ja sündis dokumentaalfilm “Brigaad”.

Metsaneenetsite maailmas

Oma uue filmi kangelase, metsaneenetsist ühiskonnategelase ja kirjaniku Juri Vellaga, kes on vastukaaluks pealetungivale tsivilisatsioonile loonud oma maailma, kohtus Liivo Tartus, Eva Toulouzi juures. Just siis andis Liivo valikkursust samojeedi rahvastest ning tudengitel avanes harukordne juhus tutvuda elava metsaneenetsiga. J. Vella nägi “Brigaadi” ja ütles, et Liivo, sa võiksid midagi ka metsaneenetsitest filmida. Temast oli juba tehtud mitmeid filme, kuid need olid paraku stereotüüpidest lähtuvad a´la Juri Vella kui metsaneenetsist šamaan: “Mõtlesin, et miks mitte filmida seda maailma, kus ta elab, sest see tundus olevat väga põnev ja dokumentaalfilmi jaoks oli mitu huvitavat teemat. Esiteks juba Jüri Vella väga ere isiksus ise, teiseks tema poolt metsa sisse rajatud pisikene kool oma lastelastele ja kolmandaks J. Vella ja tema maailma konflikt “tsivilisatsiooni” ja naftatööstusega.“
Algul huvitas Liivot füüsiline maailm, aga filmimise käigus avas J. Vella kaamera ees ka vaimset poolust: “Ta seob tänaseid sotsiaalpoliitilisi nähtusi neenetsite traditsioonilise maailmapildiga, kus kõik siin ilmas on omavahel seotud. Huvitav oli see, kuidas ta neid nähtusi traditsioonilisse maailmapilti paigutab. Tema karjas on Venemaa presidendile pühendatud põhjapõdralehm ja kui selle lehma vasikatel läheb hästi, tähendab, et ka presidendil läheb hästi. Juhul, kui vasikas hukkub, tähendab, et president ei ole oma tegemistes edukas. Filmis ongi näha, kuidas üks selle põhjapõdralehma vasikas hukkub. Kui vaadata Venemaal toimuvat, pole põhjuseid vaja kaugelt otsida. Neenetsi rikkuse mõõdupuuks ongi põhjapõdrad. Mida rohkem põhjapõtru, seda lugupeetum mees oled, seda korralikumad on tšummi katvad nahad ja kindlam homne päev.“


Neenets Juri Vella oma maailmas.

Sunji indiaanlaste matriarhaadis

Üks kuulsamaid seiklusi oli II kursuse järel koos Indrek Pargiga ette võetud reis Ameerikasse, sooviga uurida indiaanikultuure. Harvardi ülikooli juures asuvast organisatsioonist, mis tegeleb põlisrahvaste abistamisega, saadi kutse. Kõige odavam oli minna üle Siberi. Kolm kuud peatuti Alaskal, et edasiseks teekonnaks raha teenida. Seal kohati üht Arizona poissi, kellel oli pueblo indiaanlaste hulgas tuttavaid. Tema abiga õnnestus organiseerida poolteisekuuline viibimine sunji hõimu juures. See on väga naljakas rahvas, keda on kokku u 6000 inimest. Kõik elavad ühes linnas e pueblos, mis näeb välja kärjekujuline ja kus suur osa elust toimub majade katustel. Liivol ja Indrekul vedas, nad said minna elama ühte perre, mille perepoja käes oli juhtida üks tähtsamaid salaseltse – meditsiiniselts. Tegu on emajärgse ühiskonnaga, kus pärandus antakse edasi emaliini pidi. Abielludes peab mees kolima naise perekonda ja mehel ei ole pereasjade üle otsustamisel suurt sõnaõigust. Samas võib mees, kes on naise kodus tossike, olla oma ema kodus suur ülemus. Sunjid on väga religioossed. Traditsiooniliselt käis ühiskonna juhtimine läbi religioossete seltside. Kevadeti ongi mitme kuu pikkune tseremoonia periood, kus arvatakse, et esivanemate vaimud tulevad mäepealsest puhkepaigast alla külasse ja tantsivad keskväljakul, et tuua järglaste majapidamistesse jõukust ja heaolu. Eelkõige tähendab see vihmapilvi, mis tagavad põldudelt korraliku saagi. Esivanemate vaime kehastavad salaseltsidesse kuuluvad mehed. Arvatakse, et tantsib mitte see inimene, vaid vaim, kelle maski ta kannab. Tseremoonia sügavam tagamõte on maailma uuendamine. Kõik, mis sünnib, ka sureb. Sellepärast luuakse iga aasta algul maailm sümboolselt uuesti. Kui see ära jääks, oleks tasakaal rikutud ja võib hakata juhtuma palju halba. Sellepärast arvavad indiaanlased, et see, et nad neid tseremooniaid toimetavad, on vajalik ka lääne inimestele.

Kogeda kultuure omal nahal

Üks hiljutisi avantüüre oli jalgrattamatk Mongooliast Nepaali koos viie vana semuga veel sellest ajast, kui Tartus Päntri ühika all tudengikõrtsi “Kolm soni” sai peetud. Mõte minna jalgratastel reisima tekkis mingi olengu käigus järgmise päeva ideena. 2 aastat hiljem tehti retk teoks. Matk kestis 3,5 kuud ja vändatud sai ligi 3200 km. Ehkki kogu aeg liiguti edasi, jõuti siiski veidi õppida tundma kohalikku kultuuri. Nt nähti teel, et ees roomavad inimesed. Lähemale jõudes osutusid need Lhasasse siirduvateks palveränduriteks, kellel, olles asunud teele tuhande kilomeetri kaugusel asuvast kodukülast, võib Lhasasse jõudmiseks kuluda kuid. Taolised kohtumised panevad mõtlema, miks nii tehakse? Aga ega palverännaku või reisi eesmärgiks olegi sihtkohta jõudmine, vaid teel olles toimuv enesearengu protsess. Film sellest avantüürist on parajasti monteerimisel.
Liivo mõtted uitavad juba Siberi mail ja viimasel ajal on tee viinud mitmel korral ka Rumeeniasse, Transilvaaniasse. Ühele edukale, puhtast keskkonnast pärit eestlasele jätab Rumeenia esmapilgul šokeeriva mulje. Liivot aga tõmbab sinna magnetina seal säilinud väga tugev mütoloogiline maailmapilt. Traditsiooniline kultuur on võib-olla elujõulisem kui Eestis. Kui meie talutaredesse jõuab varsti EL oma pakipiimade ja üldise mentaliteediga, siis Transilvaanias võib see võtta kauem, sest neid kaitsevad mäed ja väga suur territoorium.
Liivo ei oska öelda, kas tal on väga sügavat huvi ajaloo vastu olnud. Pigem ongi olnud huvi erinevate kultuuride ja maailmade vastu. Ajaloo valis ta sellepärast, et see on üldhariv aine, mille kaudu on võimalik teha ajarännakuid hoopis teistsugustesse maailmadesse. Väga kiiresti langes eriala valik etnoloogia kasuks, mis tähendas ka praegu füüsiliselt eksisteerivate maailmade uurimise võimalusi. Liivot huvitab erinevate maailmade toimimise tajumine omal nahal. See oligi algne egoistlik põhjendus, miks kuskile rännata: “Aga alati kui oled midagi meeldivat kogenud, tahad seda jagada. Teed fotosid, kirjutad midagi ning tajudes, et see võib inimestele midagi anda või et inimesed tunnevad selle vastu huvi ja aitavad maailma, milles elame ja iseennast paremini mõista, on soov sellele mõistmisele omalt poolt kaasa aidata.”
Olles saanud tunda jagamise imelist rõõmu, ei taha Liivo enam niisama reisida, vaid pigem ikkagi filmi teha. Küsimusele, kuidas ilmselt paljude lugejate jaoks ekstreemsetes tingimustes vastu pidada, on Liivo vastus lihtne: “Kui sa teed seda kirega, ei tundu miski liiga keeruline ega ohtlik. Jalgrattaretke ajal tekkis kriitiline moment, kui kõrbes lõppes vesi otsa ja ei teadnud, kas oleme õigel teel, sest mitme tunni vältel polnud ühtegi autot mööda sõitnud. Aga niikaua, kui oli veel natuke vett alles, püüdsid kõik väga vaprat nägu teha. Samuti oli nt kivilaviinide ajal kaunis tüütu kogu aeg üles vahtida, kas saad kiviga vastu pead või läheb õnneks...”

“Sõprus nagu Ah! ja Oh!”

“Oh, Liivost võiks terve raamatu kirjutada!” ütleb matkakamraad ja sõber Indrek Park, kes Hiinas elatud aastate järel on tudeerimas Ameerikas Indianas teoreetilist lingvistikat ning õpetab samas hiina keelt. Indrekust on saanud tibetoloog, mis ei tähenda tema sõnul, et huvi neenetsite suhtes oleks kahanenud.
„Liivol on kuldsed käed. Seljakotid ja riided õmbles ta alati ümber. Kõik teksad õmbles ta alati ülevalt laiemaks ja alt kitsamaks. Sunji indiaanlastel on komme meisterdada pühasid jumalakujusid ehk katshina nukke. Liivo meisterdas kolm nukku, Mina tegin ühe. Kohalik meister, kes meid õpetas, pakkus koguni tööd, eriti Liivole.
Kursusevend Indrek Erikson iseloomustas meie sõprust nagu vene multifilmi “Ah! ja Oh! matkal.” Mina olen sündinud optimist, ent Liivo on üks kõige pessimistlikumaid inimesi, keda olen kohanud. Matkade kestel Liivoga raudselt midagi juhtus, kuid sama raudselt vingerdas ta neist anekdootlikest olukordadest välja.

Röövitud neenetsi naiste poolt!

Neenetsite juures jõid kohalikud naised end täis ja röövisid Liivo ära. Oli polaarpäev. Öösel oli kõik valge, aga oli paks udu. Järgmisel päeval pidi lendama viimane helikopter külast välja. Kahel naisel õnnestus Liivo narta peale meelitada ja lubasid ta viia kõrvalkülla. Seda aga enne ei öeldud, kui 15 kilomeetrist oli juba paar sõidetud. Liivo veeretas ennast vaikselt maha ja tuli mööda nartajälgi käpuli tagasi. Kohalikud parteitegelased juba paanitsesid! Neenetsitel oli vanasti selline komme, et kui oled abielus ja tuleb kaugelt võõras, käis viisakuse juurde talle oma naise pakkumine. Praegu on nad tsiviliseeritud ja enam seda ei tee, aga kui purju jäävad, siis piirid kaovad. Õnneks pääses Liivo nende naiste käest ära. Pagan teab, mis neil plaanis oli!

Pissipott häbistab nõukogude inimest?

Ameerikasse minnes juhtus Liivoga niisugune lugu. Kahe peale polnud raha rohkem kui veidi üle 100 dollari. Oli plaan Alaskalt Bostonisse hääletada, püüda tee peal kala ning uhhaad keeta. Algul oli kava sõita koos eskimotega paadiga üle Beringi väina, aga juhuslikult lendas üks lennuk Magadanist välja ja õnnestus sinna saada. Enne lennukile minekut aga avastasime, et pada oli maha jäänud. Läksime poodi ostma, aga aastal 1991 olid poed tühjad, Venemaal veel tühjemad. Paja asendajaks leidsime raske, kolmekilose malmist kollase pissipoti. Piiril aga hakkas igavene jama. Pissipott oli Liivo seljakotis ja ta võeti tollis vahele ning ei tahetud lennukisse lubada. Süüdistati selles, et läheb nõukogude inimesele häbi tegema, et kas on põis korrast ära või mis? Lõpuks kutsuti välja kordoniülem, kes, nagu selgus, oli 1960ndatel Eestis olnud. Kukkusime muidugi käojaani ajama, et Eestis kõik armastavad nõukogude armeed bla-bla-bla…Kordoniülem ütles, et temal on Eestist küll väga head mälestused ja et need on meie poisid. Suutsime talle viimaks ära selgitada, et pissipott on meil söögitegemiseks. Ta käskis pissipoti tagasi anda ning viimaks ometi pääses Liivo lennukile.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv