|
|
Eesti mure
tekst:
ants sild
Eesti taasiseseisvumise õnne
ja rõõmu on piisavalt palju kirjeldatud ja kiidetud.
Tahaks kõnelda Eesti murest, mis musta hobusega tuleb üle
mäe....
Muret tekitav on eestlaste
jätkuv, metsarahvalik lihtsameelsus, mõtteprimitivism,
mis välistab rahvuslike huvide teema tõstatamise.
Too meelelaad on kujundanud kombe keerata selg eesootavate katastroofide
poole ja harjumuse mitte silma vaadata natsiooni kiire allakäigu
probleemidele.
Arenenud maailm mitte ainult et arutleb pidevalt oma rahvuslike
huvide teemadel, vaid deklareerib neid igal sammul selgelt formuleeritud
dokumentidena. Ametlik Eesti aga vaikib või siis poeb,
saba jalge vahel, põletavate probleemide eest põõsasse.
Ameerika Ühendriikide presidendi kõne algab alati
rahvuslike huvide meenutamisega, esinemise lõpul kordab
ta igaks juhuks, nagu vanaaegne kooliõpetaja üle,
millised on ühendriiklaste rahvuslikud huvid. Et meeles peetaks
ega unustataks. Vene juhtiv geopoliitiline mõtleja Aleksandr
Dugin kirjutab: Venemaa peab jälle saama suurriigiks, derþaavaks,
või siis polegi tema olemasolul enam mõtet. Kirjutab
selleks, et eesmärki silmist ei kaotataks, et riik vastavalt
rahvuslike huvide juhtmõttele käituks ning tegutseks.
Eksistentsi
küsimus
Rahvuslik huvi on suurriiklike VIP-ide jaoks mitte päevapoliitiline
retoorika, vaid eelkõige riigi olemasolu jaoks keskne,
eksistentsiaalne teema. Kaheteistkümne taasiseseisvusaasta
jooksul pole ma aga juhtunud lugema tõsiseltvõetavat
käsitlust Eesti rahvuslike huvide kohta. Analüüsist
kõnelemata. Mõtlen selle all rahvuslikul tasandil
aktsepteeritud dokumenti, millel seadusandja ja üldtunnustatud
autoriteetide allkirjad. Seda on teinud üksikud, rahva südametunnistuse
häält esindavad intelligendid (Mati Hint, Hain Rebas,
Jaan Kross), vabadusvõitlejad (Heino Noor, Valdur Raudvassar
jt) või siis üldsuse eest varjul olnud organisatsioonid.
Neist viimane, Eesti Rooma Klubi ütleb ühes oma hiljutises
pöördumises: “/—/ meie riigi huvides oleks
/—/ modelleerida Eesti normaalne funktsioneerimine, muutumise
ja arengu eeldused ning keskenduda selliste regulatsioonimehhanismide
loomisele, mille toime oleks kooskõlas rahvuslike ideaalidega.”
Klubi tingivas kõneviisis esitatud avalduses kõneldakse
siiski rahvuslikest ideaalidest, mitte rahvuslikest huvidest,
mida ju – tõdegem veelkord – pole otseselt sõnastatud.
Niisiis pole nendega võimalik ega vajalik arvestada ja
nende kahjustamine ei saaks endaga kaasa tuua sanktsioone. Siit
on ainult samm põhiseadusest möödahiilimiseni
(kakskeelsuse kehtestamise propaganda) või iseseisvusaatega
mängimiseni (Eesti Vabariigi kirglikele vaenlastele kodakondsuse
kinkimine jms), milliste ilminguteni on ka jõutud ning
millest hiljutine laste toomine õpetajate-kasvatajate saatel
Pronkssõduri juurde purjutavate punaveteranide hulka oli
üks markantsemaid. Kuna lastekaitset juhib nüüd
komsomoli keskkomitee endine sekretär, siis on selge, et
tegevust moraalseks kuritööks keegi ei tunnista.
Ideaalideta
Iseseisvus on rahvuslik ideaal, mille nimel on võideldud,
võideldi ja tuleb ka tulevikus võidelda. Ideaali
saavutada ja säilitada aitab vaid huvi. Kui indiviid kaotab
eksistentsihuvi, jääb temast järele vaid kotitäis
konte. Kui riik minetab või hülgab rahvuslikud huvid
ehk annab need käest esimese ettejuhtuva hulguse nõudmisel,
saab temast hunnik inimprahti, mille tuul pillub laiali oma tallermaile...
Eesti rahva tõsine mure on tema halb ajalooline mälu
ja vägivallata vastupanufilosoofia kultiveerimine argpükslike
juhtide poolt. See sunnib veelkord meelde tuletama, et iseseisvusel
on isikliku, kultuurilise, majandusliku, poliitilise ja riikliku
iseseisvuse tasand. Meil rõhutatakse vaid viimast ja ülistatakse
liialdatult majanduslikku iseseisvust. Kõik ülejäänu
aga unustatakse või jäetakse natsiooni enesealalhoiutahtega
seostamata. Sellest siis ka võõrandumine võimust,
ükskõiksus ja usaldamatus võimukandjate suhtes.
Pikkamööda minetatakse niimoodi poliitiline ja kultuuriline
iseseisvuski. Esimese märgiks on võtmepositsioonide
püsimine vanade kommunistide käes, teise ilminguks vene
ja inglise keele massiivne pealetung eestikeelsele kultuuri- ja
eluareaalile.
Võit
või kaotus?
Antoine de Saint-Exupery‘ on kirjutanud: “Ma aiman /—/
võitude juhtmõtet: see, kes kindlustab endale kirikuteenri
või tooliandja koha ehitatud katedraalis, on lüüa
saanud. Aga igaüks, kes kannab oma südames ehitatavat
katedraali, on juba võitja. Võit on armastuse vili.”
Eesti mure on, et siin keerati häbitult selg võitude
juhtmõttele – ohvrile ja armastusele. See on muutmas
võitu kaotuseks, kutsunud esile näruse kähmluse
kirikuteenri ja tooliandja koha ihaldajate vahel, mille varjus
kaob katedraali ehitamise mõte kogunisti ning mida ära
kasutades kurikaelad ja kollaborandid ronisid pjedestaalile.
Üksteist ülistades peavad nad nüüd seal oma
75ndaid ja 100ndaid sünnipevi...
Eesti suurim mure on see, kuidas tõsta tõelisele
aujärjele need isamaa pojad ning tütred, kes iseseisvuse
ideaaliks ülendasid ja rahvuslikest huvidest mitte ei kõnelnud,
vaid nende eest otsustavalt võitlusse asusid.
|
|
|
