Kultuur ja Elu 2/2003


Kultuur ja Elu 1/2003

 

 

 

 



Miks Jüri Kukk ei pääse
Vabadusvõitlejate Panteoni?


Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar Pariisis

tekst: Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar

29. märtsil toimus Tartus Jüri Kuke mälestusele pühendatud Langenud Vabadusvõitleja Päeva VII aulakonverents. Käes on uus vaikiv ajastu ja ei ole välistatud, et see konverents võib jääda viimaseks. Juba on öeldud, et seda saab pidada ainult tänu Tartu vaimule, sest Tartus suhtutakse igasugustesse veidrikesse mõistvalt. Erinevalt Leedust, kus vabadusvõitlejad on au sees, kultiveeritakse meil mõtteviisi, et nende näol on tegu veidrikega, kes ilmaaegu rikkusid ära oma elu.

Alljärgnevalt avaldame Vladimir-Georg Karassev-Orgusaare tervituse konverentsile.

Lugupeetud kohalviibijad!

Innustav on tõdeda, et võitlus Jüri Kuke mälestuse maksmapanekuks kestab edasi. Ja ei üllata Riigikogu (et olla täpne, Riigikogu eelmise koosseisu) ükskõiksus Jüri Kuke mälestamise suhtes.
Jah, öeldakse, miks mitte üks Langenud Vabadusvõitleja mälestamise päev. Abstraktsuses. Ja siis hakatakse mööda kalendrit jalutama, et leida selles üks daatum, mis sobiks selliseks mälestamise päevaks. Ja mis tuleb välja? Tuleb välja, et niipalju, kui on kõnemehi, niipalju on ka eriarvamusi selle kohta, keda see päev peab mälestama: kas neid, kes pidasid Vabadussõda ja langesid selles sõjas, või hukkunud metsavendi, või hoopis maavanemat Lembitut ja tema malevlasi?
Olen veendunud, et kõiki neid tuleb mälestada. Kõiki, kes on andnud oma elu, sõdides, relvad käes, oma Isamaa eest.
Sõdides relvad käes, ütlesin. Ja see on just see, mis ühendab neid kõiki, sõltumata ajast, millal nende võitlus toimus.

Jüri Kukel aga polnud käes relva, polnud sõjaväemundrit seljas. Ta pole andnud tõotust võidelda surmani oma anastatud Isamaa vabastamise eest (aega teeninud Nõukogude armees, oli ta formaalselt seotud hoopis tõotusega võidelda lõpuni anastajariigi kaitsel).
Ja ometi andis ta oma elu vabadusvõitlusele Vaba Eesti eest. Andis oma elu “rahu ajal”, relvitu tsiviilisikuna – ja ometi, jah, vabadusvõitlejana.
Ma ei hakka praegu veel kord seletama, milles seisneb Jüri Kuke suurus Eesti Vastupanuliikumise ajaloos. Ja milline on selle vastupanuliikumise koht Eesti Vabariigi ajaraamatus. Sellest olen ma mitmekordselt rääkinud ja Jüri Kuke “juhtumit” analüüsinud “Vaba Euroopa” lainelt (Vt “Vastupanu viis tahku” ajakirjas “Rahvuslik kontakt” nr 4(164), Stockholm, 1999, lk 21-24).

Jah, muidugi, on see ju kõik niinimetatud lähiajalugu, millest, tundub, ei ole eesti rahval selget pilti ka veel tänagi. Kõik selle ajaloo tegelased on veel elus. Ja paljud neist tahavad, ilma selleta, et see vabadusvõitlus oleks neid ohtlikul ajal kas või mingil kombel huvitanud, tahavad, jah, täna vabadusvõitleja loorbereid ise kanda. Eesti Vastupanu (Eesti Résistance’i) langenud relvitu vabadusvõitleja vari aga segab neid.
On nende südametunnistusele pidevaks etteheiteks ja raskesti talutavaks – ja varjatud – südametunnistuse piinaks.
Niikaua, kui nemad kamandavad eesti elu, Jüri Kukk nende poolt tunnustatud Vabadusvõitlejate Panteoni ei pääse.
Ja veel. Küsin: kas praegused eesti noored teavad üldse, kes oli (ja on meile) Jüri Kukk? Olen küsinud mõnelt Pariisi läbinud eesti noorelt, kas ta teab, kes on Jüri Kukk.
Ei tea. Seletan. “Ah see, kunagine keemiakateedri dotsent Tartu Ülikoolis... Mis sellest enam rääkida...”
Üks noortest oli siiski lugenud “Kahte, kes ei alistunud”. Ja kostab: “Sellest raa- matust küll välja ei tule, et Kukk oli midagi erakordset.” Aitäh, härra professor!
Kui see tõesti nii on, et härra professori analüüsist ei tule asi välja, siis palun kõiki tänaseid lugupeetud kohalviibijaid unustuse hõlmast välja tuua minu kunagised Jüri Kuke-analüüsid. Korjake need kokku ja avaldage väikese raamatuna. Las ka teised, eriti noored, saavad teada, kes see Jüri Kukk meile tegelikult oli. Muidu pole mõtet nimetada mind selle ürituse algatajaks.
Ja enne kui veel kord Riigikogu ette ametlikult välja tulla ettepanekuga kuulutada 27. märts Langenud Vabadusvõitleja päevaks, peaks kõigepealt võitma enda poole, väljaspool Riigikogu müüre, eesti noorsoo, liikuma panema avaliku arvamuse, selgitama eesti rahvale, mis asi see vastupanuliikumine nõukogude okupatsiooni vastu Eestis üldse on. Ja et seda võitlust ei saa taandada ainult relvastatud vastupanule, s.t metsavendlusele.
Kui säärane töö tehtud, siis saab selgemaks ka LANGENUD VABADUSVÕITLEJA PÄEVA tähistamise tähendus ja tähtsus eesti rahvale.

Soovin konverentsile edu. Ja loodan, et ka sellest saab samm edasi Langenud Vabadusvõitleja Päeva maksmapanekul Eestis.

Pariisist, 27. märtsil 2003


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv