Kuus kildu minevikust,
Eduard Vääri meenutused

Olen aastakümneid endas kandnud mitmeid sündmusi, mis on minu fotograafilises mälus väga täpselt kinnistunud. Mõningad sündmused on leidnud koha Tartu Ülikooli Ajaloomuuseumi väljaandes «Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi», mõned Mulkide Almanahhis jm. Lõpuks küpses soov mälestuskilde avaldada ajalooperioodikas.

Kõigepealt rääkisin soovist Ajaloolise Ajakirja toimetajale Aadu Mustale, kes nõustus, kuid erilist vaimustust ei ilmutanud. Seejärel pöördusin kirjalikult «Tuna» toimetaja Andres Langemetsa poole, kes oli samuti nõus avaldama, kuid vihjas kolleegiumile, kes teeb lõpliku otsuse. Kujutasin ette, kuidas seda arutatakse, leitakse väära suhtumist ja sündmustest erinevat arusaamist. Lõpuks pöördusin «Kultuuri ja Elu» toimetuse poole, kes ei esitanud tingimusi, mistõttu otsustasin sõltumatu ajakirja kasuks ja saata kuus kildu avaldamiseks ajakirjale «Kultuur ja Elu».
Esimese ja teise killu puhul kasutasin sündmuste ja faktide kontrollimiseks teemat käsitlevaid teoseid. Kaalukateks osutusid Herbert Lindmäe «Suvesõda Tartumaal 1941» ja “Eesti rahvastikukaotused II/1 Saksa okupatsioon 1941-1944”. Esimest oli võimalik täiendada kõrvaltvaataja seisukohalt: olen ilmselt ainuke, kes on veel elus neist, kes olid traagilise sündmuse lähedal. Saksa okupatsiooni ohvrite nimede loetelu jälgides ilmnes, et see on puudulik. Ilmselt on fikseerimata neid, kes omakaitselaste poolt tapeti enne Saksa võimu kindlustumist. Samuti osa neist, kes mõrvati Klooga surmalaagris 19. septembril 1944, Vasalemmas, Kalevi-Liival jm. Loetelus pole minu tädimeest baltisakslast Eugen Johsti, kelle süüks oli saapavabriku «Union» ametiühingukomitees olek ja kahe kõne pidamine 1940.–1941. aastal. Johsti nimi leidus u 15 a tagasi ühes ajalehes paljude teiste hulgas.
Ka kõiki tapetud mustlasi pole ilmselt loetelus. Kui lugeja pole kõigi minu mõtteavaldustega nõus, võib ta ise edasi arutada meie rahva raske ajaloo üle, mõelda, kas kättemaks, pealekaebamine, kadedus jms tsivilisatsiooni algusest peale homo sapiensi iseloomustanud jooned aitavad ikka säilitada meie riiki, rahvast, keelt ja kultuuri.
Soovin, et minu mälusoppidest paberile jõudnud killud aitavad teid elada, käituda arukamalt kui meie varasemad põlvkonnad.

Esimene kild

Võitlus viimse padrunini

See juhtus 1941. a 1. juuli ilusal hommikupoolikul, kui Valguta vallas Lapetukme küla Losmani ja Lõve talu vahel teel peatus kaks veoautot ja nendest hüppasid kiirustades maha punaväevormis püssimehed ning rühkisid heinamaa ja metsa poole. Lehitsegem enne sündmuste jätkumist teoseid, milles käsitletakse selle aja ja koha sündmusi. Mart Aroldi koostatud «Sortside saladused V, Tartumaa kommunistid kutsetööl» sisaldab hävituspataljonlaste aruandeid, «mis on kirja pandud 1942. a Venemaal H. Kruusi ajalookomisjoni poolt. Pikkadeks aastateks peideti need materjalid punapartei salahoidlatesse, kuhu oli juurdepääs vaid väga vähestel» (M. Aroldi eessõna). Kaudselt võib Valguta sündmustega olla seotud sama teose Aksel Sanderi aruande lõik: «Hiljem tekkisid Rõngu vallas bandiidid. Neilt tuli kohalikule täitevkomiteele nimetu ähvarduskiri: kätte maksta kõigile täitevkomitee liikmeile. Kirjas oli ühtlasi juurde lisatud, et äraandja istub täitevkomitee liikmete keskel» (lk. 100). Sündmuse ligilähedase kirjelduse leiab Eduard Suursepa koostatud teosest «Kaitseliidust Omakaitseni I, Tartumaa Omakaitse aruanne Kaitseliidu likvideerimisest kuni 1941. a lõpuni»: «Teisele, väiksemale Valguta metsas peituvale salgale, mis koosnes 9 mehest ning oli varustatud 6 püssi ja 4 nagaaniga, korraldas 40-meheline Tartust kohalesõitnud miilitsameeste grupp 1. juulil haarangu, kusjuures 6 metsavenda sissepiiratuina lahingu vastu võtsid ning viimse lasuni vastu panid. Surma said metsavennad M. Kilter, end. konstaabel Alfr. Uibopuu, Jaan Tammaru, M. Höövel ja K. Dobrus. Joh. Põder viidi haavatuna kaasa ning arvatavasti tapeti mujal. Langenud metsavendi ei lubanud tookord veel võimulolev täitevkomitee kalmistule matta, vaid samasse, kus nad langesid. Valla vabastamise järel maeti nad Rannu kalmistule» (lk. 121). Esitatu on tõepärane, lisada võib seda, et Eesti viimase vallareformiga liideti suurem osa Valgutast Rõngu vallaga; ajalooliselt kuulub Valguta vald Rannu kihelkonda, mistõttu langenud metsavennad maeti Rannu kalmistule. Läbinisti teaduslik (koos viidete, nimeregistrite ja allikate loeteluga) on Herbert Lindmäe «Suvesõda Tartumaal 1941». Märgitakse, et «1. juulil oli Rõngu vallas Valguta metsavendadel enamlastega verine metsalahing». Sündmuse kirjeldus on allikate põhjal esitatud järgmiselt: «Siis juhatati haarangumehi küla heinamaade taha Lapetukme metsa, kus teati olevat metsavendi. Metsa piiras sisse poolsada meest. Süntka talu metsas varjas ennast 9-meheline metsavendade salk. Meestel oli 6 vintpüssi ja 4 Nagaan-revolvrit. Haarangu ajal oli metsavendadest kohal 8 meest. Kaks metsavenda – Arkadi Võlli Süntka talust ja Evald Kallas – saadeti selgitama haarangust väljapääsuvõimalusi. Neil õnnestus lahingus pääseda. Sissepiiratuna võtsid lahingu vastu 6 Rõngu meest: Kikka talu perepoeg n-seers Alfred Uibopuu (Politseikooli kõrgema klassi 1938. a lõpetanud Kastre-Võnnu konstaabel, kes elas pärast juunipööret oma isakodus Valgutas), autojuht Meinhard Öovel (36) (töötas isatalus), talunik Meinhard Kilter (31), TÜ õigusteaduskonna üliõpilane (korp! Sakala), n-seers Karl-Martin Dobrus (39), perepoeg Jaan Tammaru (28) ja Johannes Põder Suurkivi talust. Võideldi viimse padrunini. Poolteist tundi kestnud meeleheitlikus võitluses langesid kõik, üksnes J. Põder viidi raskesti haavatuna kaasa ja jäi teadmata kadunuks. Langenud maeti 27. juulil ümber Rannu kalmistul ühishauda. Kalmu märgistab marmorist nimetu hauaplaat Puhake rahus!, samuti graniitmälestusmärk kirjaga Süütult hukkunud 1. VII 1941 Valgutas Jaan Tammaru Meinhard Kilter Meinhard Öovel Alfred Uibopuu Karl Dobrus Teadmata kadunud Johannes Põder Valguta rahvas» (lk. 159).
Jätkem venelased metsa poole jooksma ja kerigem mälestuslint kuuekümne ja poole aasta taha. Veetsin sõjasuve Valgutas Lapetukme külas Losmani talus tädi juures. Praegu minule kuuluv talu on mäe otsas eelviimane Võrtsjärve äärde Rannakülla viiva tee ääres. Madalamas paremal on Lõve talu ja veelgi edasi Lõve veski. Veskiomanik oli Parvei (ka Tõravere veski omanik), mölder Karl Sukk, veskipoisid Evald Raidmaa ja Elmar Rõigas. Autodest mahahüpanud mehed jooksid heinamaa poole; käisime oma kruusaaugu veerelt kõike vaatamas, tädi ütles kohe, et tulid vist mehi metsast püüdma. Peagi algas äge laskmine, õues vingusid kuulid, jooksime peretuppa pika truubi taha peitu. Peale minu olid seal tädi Luule Talvaru, sulane Sass (Aleksander Kallion), Elfriede ja Elmar Rõigas. Võib-olla oli juhuslikult veel keegi. Enne tuppa põgenemist nägime meie talust küürakil mööda jooksmas Lõve talu noorperemeest Leo Karistit (Velda Otsuse õemees), püüdsime talt toimuva kohta midagi küsida, kuid ta lehvitas meile häbelikult käega ja jooksis pika rukkipõllu poole. Laskmine kestis poolteist kuni kaks tundi, siis jäi kõik vaikseks. Peagi tulid meie tallu mundris mehed, kes karjusid ja ähvardasid vene keeles. Vanemad inimesed said aru, et taheti teada, kas mõni võõras on meie juures peidus. Ähvardati meid kõiki maha lasta ja talu põletada, kui kedagi leitakse. Ilmselt otsiti kõik hooned läbi; mehed läksid autodele ja sõitsid minema. Me ei läinud neid lähemalt vaatama. Võiks lisada, et meie talu õues käisid aeg-ajalt jahvatamisjärge ootavad veskilised istumas, uudiseid vahetamas ja kaevu juures joomas. Oli juttu ka metsa peitunud meestest Lõve ja Süntka vahel, räägiti sedagi, et nad käisid öösiti kodus, et neil on püssid ja joovad igavuse ja hirmu peletamiseks puskarit. Niisiis oli meeste metsas olek avalik saladus, mis ulatus veski juurest kindlasti Rõngu vallamajjagi.
Loo võiks lõpetada, kuid sellele tuli traagiline ning segane järg. Ilmselt juulikuu teisel poolel olime heinakaarel jõe ääres, kus asus ka esimene küün. Segaste aegade tõttu oli veskis tööd vähe ja seetõttu olid peale minu, sulase Sassi, tädimees Eugen Johsti ja paari päevilise heina niitmas ka veskipoisid Evald Raidmaa ja Elmar Rõigas. Lõuna paiku ilmus ootamatult eri suunast vähemalt kolm relvastatud meest, kes nõudsid veskipoiste minekut koos nendega. Kodus kuulsime, et omakaitselased olid nad vangistanud. Järgmisel päeval läks Elmari abikaasa Elfriede mehele toitu ja rõivaid viima, kuid oli öeldud, et midagi pole vaja, neid enam pole. Masendus oli suur, mõlemad olid väga kenad ja sõbralikud mehed. Külas arvati, et nad lasti kohapeal maha. Sellal ei hakatud vaeva nägema, lihtne oli kahtlustuse puhul maha lasta ja probleem oli lahendatud. Mehe tapmist Valgutas uskus oma surmani ka Elmar Rõigase abikaasa, kes elas ja töötas pärast sõda Tartus ning kellega aeg-ajalt suhtlesin. Sain teada sedagi, et tundmatud olid Kirepi koolimaja lähedal talus tapnud 1947. a tema ema, mistõttu põgenenudki Tartusse. Külas levis jutt, et veskipoisid olid juhatanud venelased metsavendade juurde. Jääb siiski arusaamatuks, miks metsavennad ei pidanud valvet ega põgenenud. Nende seljataga olid Trepisoo ja suured metsad, mille ümberpiiramine oleks olnud võimatu. Pääses ju Süntka talu noorperemees, samuti meie talust laskmise ajal möödunud Lõve talu noorperemees Leo Karist. Metsavendi olid hoiatanud korduvalt küla mitmed hilisemad omakaitselased, nende hulgas minu vanaonupoeg Karl-Ulrich Vääri (Kanadas elava õe Magda Spirka andmetel). Laagrikohast leiti hiljem hulgaliselt tühje pudeleid, mis viitab sellele, et kaotati valvsus ja ohutunne. Lihtne oli süüdlasi leida veskipoiste näol ning Valgutas ja Rõngus luua vastuterror, mille ohvriks langes juhuslikult teelt või metsast tabatud inimesi, kelle mahalaskmise põhjuseks märgiti hiljem, kui Saksa võim oli kehtestatud ja nõudis aru, lihtsalt kommunist. Selliseid andmeid võib leida ka teosest «Eesti rahvastikukaotused okupatsioonide perioodil (1940–1991). Eesti rahvastikukaotused II/1 Saksa okupatsioon 1941–1944. Hukatud ja vangistuses hukkunud» .(Tartu, 2002) Teosest selgub, et Evald Raidmaa hukati peagi pärast vangistamist (31.07.1941), Elmar Rõigas aga alles 4. novembril 1941. a. Kus oli sündmuse ajal Evald Raidma, seda ma ei tea, sest ta elas möldri juures, Elmar Rõigas oli aga koos meiega ega saanud seetõttu haarangulisi metsavendade juurde juhtida. Lisagem eespool nimetatud teosest pikem lõik selle kohta, kuidas kohtumõistmine ja hukkamõistmiste vormistamine 1941. a juulis tegelikult käis: «1941.a. suvel lasid metsavennad ja vastformeeritud Omakaitse üksused inimesi ka kohtuta maha. Ilma kohtuotsuseta mahalastud inimeste hulka, samuti seda, kas mahalaskmisele eelnes kohtuistung ja millisel alusel see oli moodustatud, pole enam võimalik tuvastada. Küll aga on teada, et hiljem korraldas julgeolekupolitsei juurdlusi ja surmaotsuseid langetati tagantjärele, 1941.a. suvel mahalastud inimeste kohta. Selle tegevuse üheks eesmärgiks oli omaalgatuslike formeeringute tegevuse õigustatuse väljaselgitamine» (lk. 15).

* * *

Teine kild

Mustlaste likvideerimine Tõrvas

Suviti võis Lõuna-Eestis näha suuremaid mustlaslaagreid perede, hobuste ja lõketega. Talveks kadusid nad kuhugi, neid võis näha alevites ja linnades ennustamas ja kerjamas. Mehed kauplesid laatadel hobustega: kes talumeestest kaupa tegi, sai lõpuks ikkagi petta. Tõrva ja Helme kandis liikus püsivamalt vaid üks perekond. Pereisa, tütar ja poeg kandsid Mitrovski nime, pereema oli Koslovski. Tütar oli Astra, poega hüüti Mitkaks. Pereisa oli sõja algul jäänud kadunuks, ülejäänud kolm jäid Tõrva. Et ka meil oli isa kaduma jäänud, oli vanaisa majas pisut ruumi ja üks tuba üüriti mustlastele. Kuidas toimus maksmine ja kui suur oli üür, sellest ei olnud kunagi juttu. Oli sõjaaeg, juuli 1941–1942, kuidas üürnikud toime tulid, sedagi ei tea. Esialgu oli neil ka hobune ja suur vedruvanker, hiljem hobune kadus, ilmselt müüdi. Mingeid vargusi ei olnud, mustlasnaine ei ennustanud ega pannud meile kunagi kaarte, ise segas neid küll koos oma lastega. Mina käisin keskkooli teises klassis (8. klass), mustlasneiu Astra hakkas neiuks saama ning kippus seda mulle tõestama. Igatahes õppisin temalt mustlaskeelseid sõnu ja väljendeid, kuid ma ei tohtinud tema emale näidata, et ma midagi nende keelest aru saan. Võõrale oli Astra kinnituse kohaselt nende keele õpetamine keelatud. Saatuse tahtel sai ülikoolis minu õpetajaks professor Paul Ariste, kes oli mustlaste suur sõber ja oskas suurepäraselt nende keelt.
Ühel 1942. a sügispäeval tuli meie poole kuskilt väljastpoolt Tõrva asunud väga vihatud politseinik Rannik paari omakaitselasega. Rannik nõudis karjudes ja mõnitades mustlaste kaasatulekut, käskis võtta kaasa toitu ja rõivaid. Omakaitselased ei rääkinud sõnagi. Mäletan väga täpselt nende lahkumist: nad nutsid, kandsid suurrättidesse mässitud varandust, pidid käima arreteerijate ees. Kooli tänavast läksid nad Veski tänavasse ja sealt kesklinna poole. Lehvitasime neile järele, kuni kadusid nurgamaja taha. Paari päeva pärast läks vanaisa politseisse neile süüa viima ja nende saatuse kohta pärima. Oli öeldud, et siin neid enam ei ole. Mis neist sai, ei öeldud. Arvati, et lasti maha. Esimeses mälestuskillus nimetatud raamatust Saksa okupatsiooni ohvrite kohta sain teada, et 27. oktoobril 1942 on Harku laagris hukatud 38 Koslovskit (lisaks 2 Koslovskyt) ja 79 Mitrovskit. Kokku on sel kuupäeval hukatud Harkus 243 Eesti mustlast. Nende hulgas olid ka politseinik Ranniku ja omakaitselaste poolt arreteeritud Tõrva mustlased. Kõigi nende süü oli mustlaseks sündimine. Kes olid Harkus hukkajad, kes käsuandjad, kes käsutäitjad – sellegi võiksid sõjaajaloolased tuleviku jaoks selgitada. Kus on 243 mustlase hauad? Ka mustlased olid ja on inimesed, kuigi neil pole võimsat Simon Wiesenthali keskust ega tondina mööda maailma hulkuvat ja väikeriikide jõuetuid valitsusi hirmutavat Efraim Zuroffi.

* * *

Kolmas kild

Riigipööramine Tõrvas ja kohtumine Johannes Lauristiniga

Oli kuum suvepäev ja olime parajasti poistega Õhne jões ujumas. Korraga kuulsime muusikat, pidasime pisut aru, tõmbasime püksid jalga ja särgi selga ning tormasime kesklinna. Turuplatsil oli kolm tanki, mida imetlesime, lähedalt nägime selliseid esimest korda. Ümberringi sagis inimesi, hõiguti midagi, siis tõusis Puusepa-nimeline mees (temast sai Tõrva täitevkomitee esimees) kas tankile või mingile poodiumile, hakkas hõikuma hüüdlauseid, mille peale inimesed pidid plaksutama. Anti teada, et Tallinnas on võim kodanluselt läinud töörahvale ning et Tõrva rahvas toetab toimunud riigipööret ja töörahva valitsust. Mingipärast organiseeriti ka rongkäik turuplatsilt Raekoja ette. Meelde on jäänud, et marssima olid pandud ka politseinikud eesotsas populaarse prefektiga. Viimane vangistati peagi ja saadeti Valga vanglasse. Nagu politseinike kurioosne rongkäiku kaasamine, nii oli meiesuguseid poisse hämmastanud kaitseliitlaste turvav tegevus Punaarmee üksuste liikumisel Valgast läbi Tõrva Pärnu poole pärast 28. septembril 1939. a. sõlmitud häbistavat pakti.
Hämmastuda tuli sellal aga palju. Tõrvas oli suure saaliga tuletõrjemaja, kus sai korraldada teatrietendusi ja rahvarohkeid üritusi. Ajalehtedes oli vene kombe kohaselt hakatud avaldama tähtsate partei- ja riigitegelaste pilte. Täiesti uus ja kummastav oli piltide panemine toki otsa ja siis rivis kõndimine nagu apostliku õigeusu ristikäigus. Kummalisel kombel harjus selle tokikultuuriga ka eesti rahvas, kui käis mai- ja oktoobrirongkäikudel. Õnneks ei ole ma pidanud küll ühtki pühapilti kandma. Ajalehepiltidest jäid meelde Stalin, Vorošilov, Timošenko, Budjonnõi, Johannes Lauristin, Johannes Vares-Barbarus, Karl Säre, Neeme Ruus, Juliana Telman, Olga Lauristin jt. Piltidel olid tähtsad tegelased ilusad, tugevad ja julged. Mäletan, et pidasime Stalinit võimsaks kotkaks, kui aga nägime teda mingis dokumentaalfilmis, oli pettumus suur: Stalin oli teiste kõrval lühike ilmetu vanamees. Nii oli ka Johannes Lauristiniga, kes piltide järgi oli apollolikult tugev lokkis juustega mees. Kas seoses 14.–15. juulil 1940 toimunud valimistega või mingil muul põhjusel oli ta kutsutud Tõrva tuletõrjemaja saali kõnet pidama. Muidugi oli saal uudishimulikest pilgeni täis, ka koolilapsed olid kohal. Seisime poistega saali tagumise seina ääres. Ootasime võimsat kogu, kellest olime ajalehtedest lugenud ja keda piltidel näinud. Suur oli aga meie üllatus, kui puldi taha astus lühike mees, kellest vaid osa kaela ja pea ulatusid üle puldi nähtavale. Ilmselt ei olnud ka korraldajatele teada mehe pikkus ning jalge alla jäänud pakk panemata. Tal olid prillid ees ja juuksed tõepoolest kaunilt lokkis nagu piltidel. Omaette pärliks osutus tema äge ja ründav kõne, mille sisu ma ei mäleta ega jälginudki. Hoopis haaravamad olid aga sõnad, mida kuulsime esimest korda Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe suust. Allpool mõned, mida suudan meenutada: kodanlik vereimeja, rahvavaenlane, neetud timukas, kapitalistlik kurnaja, töörahva vaenlane, külakurnaja, kodanlaste sabarakk. Pärast kohtumist olid paljudele meelde jäänud üksnes vänged sõnad. Nii ka mulle tänaseni.

* * *

Neljas kild

Kas isa jalgratta eest surma?

1944. aasta sügisel olid võitlused Väike-Emajõe joonel ägedad. Tõrva linn jäi paariks nädalaks rinde lähedale. Linna käisid pommitamas Vene lennukid ja tulistasid suurtükid. Enne lahkumist süütasid linnast taanduvad sakslased maju põlema ega lasknud neid kustutada. Meie ühe naabri Neumanni perest Veski tänavas oli koju jäänud vaid vanaperenaine. Kui olid tulnud süütajad, oli vanainimene nuttes läinud vastu, eesti keeles palunud halastada ja ulatanud muna- ja singikorvi. Põletajad haaranud korvi ja loobunud selles linnaosas põletamisest hoopiski. Kui palju on selles tõtt või valet, kuid jutt läks kohe liikvele.
Ühel ööl (kuupäeva ei mäleta) jäi suhteliselt vaikseks, suuremat tulistamist enam ei olnud. Olin koduaias punkris ja nägin hommikuhämaruses kiirsammul küürakil liikuvaid punaväelasi, püssid laskevalmis. Läksin nende poole, nad kinnitasid, et ei tee midagi, ärgu me kartku, nad on vabastajad – ja jooksid edasi. Lõuna-Eesti vallutasid teatavasti venekeelsed sõjaväeosad. Tükk aega polnud rohkem sõdureid liikumas. Lõuna ajal oli aga Tõrva üleni punavägede käes. Arusaamatul kombel oli koduaias kümmekond saksa ja vene püssi. Esimese päeva õhtupoolikul tuli ebamäärane käsk eraisikutel linnast lahkuda, teisel päeval hakati korraldust ellu viima. Tõepoolest oli nii, et öösel pommitasid Tõrvat Taagepera poolt sakslaste kahurid. Oli kõhe tunne: kas tõesti surm pärast kahenädalast venelaste lennuki- ja suurtükitule all olemist?
Teisel päeval saabus linna suurel hulgal venelaste järelväge ja algas kohutav rüüstamine ja lõhkumine. Iga tõrvalane sai aimu, mille poolest erinesid saksa ja vene sõdurid. Sõdurid murdsid sisse aitadesse, keldritesse, evakueerunute majadesse ja tassisid kaasa, mida jõudsid. Sai selgeks seegi, et evakueerimiskäsk oli antud rüüstajatele vaba tegevuse tagamiseks. Olin isa «Bofabori» firma jalgratta peitnud vabarnavõssa. Selle leidsid kaks punaväelast ja tahtsid ratta kaasa võtta. Haarasin kinni ja hakkasin karjuma. Üks lükkas kuuli püssirauda ja ähvardas mind maha lasta, karjusin edasi ega lasknud käsi rattast lahti. Kohale jooksid ema ja õed, ähvardati ka neid, kuid ma ei lasknud ikka ratast käest. Lõpuks läksid nad vihaselt minema. Minu pääsemisrõõm oli siiski üürike. Peagi tuli jälle kaks punaarmeelast, kes hakkasid mind meelitama ja ütlesid otse, et neile on antud õigus võtta, mida neil vaja. Seekord kutsus ema kohale kirstutegijast kaheksakümneaastase naabrimehe Hendriksoni, kes oskas vabalt nii saksa kui vene keelt. Tema vahendusel õnnestus jalgratas jälle päästa. Tõrvas kehtestati võim alles kolmanda päeva õhtul ja lõpetati röövimine. Õnneks võttis komandant meie majast kaks tuba enda jaoks. Nii olime kaitstud igasuguse vägivalla eest. Meenub, et lilleaias põletati hommikust õhtuni pidevalt mingisuguseid pabereid. Mis dokumendid need olid, ei õnnestunud selgitada, sest lõkke juures oli valves punaväelane.
Punaväelaste röövimisõiguse kohta sain selguse alles 1950. aasta paiku, kui mind määrati eesti keele ja kirjanduse õpetajaks Tartu Õpetajate Instituuti. Vene keele õpetajana töötas ingerisoomlane Toivo Rongonen, kes oli olnud Berliini vallutamas. Ta kinnitas, et marssal G. K. Þukov oli Berliini lähistel edastanud valjuhääldite kaudu läkituse umbes sellises sõnastuses: «Berliin on teie ees, kui vallutate selle, on kõik teie käsutuses, ka naised.» Arusaadavalt ei trükitud seda üksnes vallutajatele mõeldud asiaatlikku lubadust ajakirjanduses. Imbi Paju Soome allikaile toetuva kirjutise «Punaarmee relv oli ka vägistamine» järgi vägistati Berliinis 10 000 naist, kellest iga kümnes suri (Eesti Päevaleht, 1.11.2002). Barbaarset asiaatlikku tavaõigust on käsitlenud oma mälestustes ka Heino Puhvel (vt. Õpingud Valga Gümnaasiumis, Mulkide Almanahh, 12, Tartu 2002). Tean vägistamisõiguse kasutamise fakti Tartumaalt Rõngu vallast Koruste külast Heldi talust, kus punaarmeelased hakkasid vägistama peretütreid ja kui isa läks tütreid päästma, lasti ta maha.
Nüüd elukogenuna mõistan, et oleksin võinud 1944. a sügisel elu kaotada «vabastajate» püssikuuli läbi. Sündmus isa jalgratta kaitsmisest ei tekitanud minus mingit nõukogude patriotismi tunnet ega usku venekeelsetesse sõjaväelastesse. Mõistan hästi Vene sõjaväelaste kuritegusid Tšetšeenias, küllap neilegi on antud tavaõiguse kasutamise permanentne luba iseseisvusliikumise mahasurumisel.

* * *

Viies kild

Hädas raadiotega

Pärast sõja puhkemist anti Rõngu täitevkomiteest kuri käsk kõik raadiod postkontorisse hoiule tuua. Eestis kuulati sellal Soome ja Saksa uudiseid ning muusikat Rootsist. Tädipoeg Jüri ja tädi Luule Talvaru muretsesid «ARE» raadio juba 1935. a paiku, kuulati uudiseid ja muusikat. Tänaseni on meeles Ants Eskola ja Artur Rinne laulud «Kui kodunt ma laia maailma», «Roosiaias kõnnib nägus neid», «Mu kodu on Roslagen Rootsimaa rand» jt. Tädipoeg Jüri läks Eesti riigi lõpupoole aega teenima (soomusrongile «Kapten Irv»), muudeti 1940. aastal punaarmeelaseks ja saadeti 1941. a rindele. 1942. a tuli ta Porhovi all üle sakslaste poolele, oli Lätis vangilaagris ja pääses lõpuks koju. Peagi hakkas teda kimbutama Saksa võim. Elas poolillegaalselt kuni sõja lõpuni Eestis. Siis saadi tema ületulek sakslaste poole teada, ta võeti uuesti armeesse ja saadeti Kuramaale surema. Seal ta surigi haavadesse 24. märtsil 1945 ning on ilmselt maetud Salduse lähedale eestlaste pikkadesse ühishaudadesse (nime ei ole õnnestunud leida). Hobuste äravõtmise kampaania ei olnud veel käivitatud, nii sai raadio Rõngu toimetada vankril. Juuli algul lähenes aga kiiresti sõda ja postkontoriülem oli saatnud suusõnalise teate tulla raadiotele järele. Oli parasjagu Lätist tulnud hävituspataljonlaste läbivoorimise aeg, mistõttu otsustasime minna käruga, et hobusest mitte ilma jääda. Vahemaa on umbes 5 kilomeetrit. Jõudsime Hiugemäele, jätsime käru maha ja hiilisime postkontorisse. Seal andis ülem meile raadio kiiresti kätte ja soovitas kaduda, enne kui järgmine voor röövivaid hävituspataljonlasi kohale jõuab. Nii tegime ja raadio oli päästetud.
Pärast Kivisilla õhkulaskmist põgenesid Tartust maale minu teine tädi ja tema baltisakslasest mees Eugen. Nad said rongiga Paluperra ja sealt toodi nad vankriga koos kraamiga, mille hulgas oli ka raadio «Philips», Losmanile. Kui nad aga läksid 1942. a linna tagasi, jäi raadio maha ja ma organiseerisin selle toomise Tõrva. Lahingute lähenemisel ehitasin aeda punkri ja selle ava ette vee äravoolukraavi. Viimase alla kaevasin raadio sügavale maasse. Kuigi nn miiniotsijad, kellel olid püsside otsas teravad orgid, torkisid maad ja otsisid inimeste peidetud kraami, ei suutnud nad avastada raadiot. Kunagi hiljem sai tädi raadio tagasi ning kuulasin seda siis, kui tulin 1945. a Tartusse ja elasin tädi juures. Pärast tädi surma 1990 tuli see «Philips» ikkagi minu kätte, kuigi enam-vähem töökõlbmatuna. Pärast sõda ei tohtinud tegelikult raadiot kuulata, kahtlustati, et inimesed saavad välisraadiotest ja eriti «Ameerika Häälest» nõukogudevastast propagandat. Asutustes ja kodudes olid nn translatsioonipunktid, mille kaudu anti teateid ja muusikat. Rahvas nimetas neid mögafonideks. Valguta tädil oli oma «ARE» alles ja ta kuulaski «Ameerika Häält». Kuskilt oli kaebus läinud Rõngu täitevkomiteesse ja sealt saadeti mehed Losmani talu läbi otsima. Raadio leitigi, karistused olid teadagi karmid. Tädil oli varuks kõige raskema elujuhtumi jaoks Eesti-aegset mürki ja ta võttiski seda. Kui ta hakkas ära vajuma, märkas ta lähedast kruusi ja jõi sealt piima ning hakkas oksendama. Läbiotsijad ehmusid, võtsid tädi ja raadio kaasa. Kohalik arst Husso ravis tädi terveks, raadio jäigi kadunuks. Samal ajal oli tädil oht kulakuks saada suure talu (37 ha) ja «Ameerika Hääle» kuulamise pärast. Õnneks saabus 11. märtsi 1949 kuupäevaga Tartu Sõjakomissariaadi stampteade, et tema poeg Jüri Talvaru on üles näidanud kangelaslikkust sotsialistliku kodumaa kaitsel ja surnud haavadesse 24. märtsil 1945. Selle teate mõjul vähenes Losmani talu maade hektarite arv 27-le ja kulakuoht hajus nagu raadiogi. Et 37-st oli saanud 27, avastasin dokumentidest alles siis, kui taotlesin õigusjärgse omanikuna talu endale. Oli ka sellal häid inimesi.

* * *

Kuues kild

Balti ketis

Võtsin perega või üksi osa paljudest taasiseseisvusüritustest ning jälgisin nende kulgu. Meenuvad õpilaste istumisaktsioonid Tartu raekoja ees, kogunemised Kr. J. Petersoni ausamba juures, Muinsuskaitse Seltsi konverents Vanemuise tn. 42 ringauditooriumis, Eesti lipu rahva ette toomine Eesti Üliõpilaste Seltsi maja ees, kogunemine Raadi pargis lennuvälja traataia taga ja kõnekoosolek Gustav Adolfi ausamba aluse juures (minult sai Indrek Tarand äratõmbe üleskutsest ausamba mahavõtmiseks, I. Tarand luges teksti emotsionaalselt kuulajatele ette).
Kui organiseeriti Balti kett, otsustasin sellest kindlasti osa võtta. Olin seotud tööga Tartus, pere puhkas aga Vändra lähedal Rõusas. Et tollal ei olnud mobiiltelefone, oli kooskõlastamisega raskusi. Tartus sain kergesti juhuslikule bussile, neid oli suurel hulgal, inimesed olid elevil. Oli teada, et Tartust sõidetakse Arkma lähedale. Valitses ülev meeleolu, tunnetati, et ühtsuses on jõud. Kätest kinni hoides ja hüüdlauseid esitades tundsid paljud, et suudame vabaks saada ükskõik missuguste ohvritega. Valjuhäälditest edastati kõnesid. Jämeda häälega rääkis isamaalist juttu Marju Lauristin. Minu lähedal ohkasid mitmed: «Kas ikka jälle samad?», «Kas ometi teisi ei ole?». Mulle jäi sellest okas hinge, sest tundsin Lauristini ülikoolist kui ustavat kommunistlikku noort ning kommunisti. Hea kohanemisvaistuga on ta alati olnud võitjate poolel kuni tänaseni. Sellisena on ta olnud mitme põlvkonna ajakirjanike kasvataja ja ideaal.
Mul oli vaja Arkma lähedalt saada Säreveresse, seal ootasid mind abikaasa Reet aastase tütre Eliaga ja abikaasa tädi Leida Kalm, kes olid Särevere juures Balti ketis. Püüdsin saada mõnele sõiduautole või bussile, keegi ei tahtnud mind üldises rõõmutuhinas märgata. Hakkasin lõpuks jalgsi astuma lootuses, et ehk keegi mind kui üksikut käijat siiski märkab. Kaastunne oli juubeldajatele võõras – kas siit algaski võõrandumine? Üksi maanteeveerel astudes minust mööda kihutavate tulevaste vippide taustal hakkas minu ajus idanema kahtlus meie iseseisvuse mõttekuses. Kui suurürituse juhtisikuks on kommunist, kui sajad autojuhid ei halasta üksikule jalakäijale, siis on rahva vaim haige ja nõder.
Lõpuks peatus vanarauda vedav kolhoosi veoauto, sain autokastis koha ning õnnelikult Säreveresse, kus kohtusin oma perekonnaga.
Oli õnnelikult lõppenud päev