Minu süda on mägedes

Tekst: Margit-Mariann Koppel
Fotod: Reet Sokmann

Arvo Pärt. Kaader filmist “24 prelüüdi ühele fuugale”..

Dorian Supini dokumentaalfilm helilooja Arvo Pärdist “24 prelüüdi ühele fuugale” algab ja lõpeb A. Pärdi teosega “Minu süda on mägedes”. See kujundlik fraas ühendabki neid kaht meest, sest mägedes on mõlemi süda.

Film “24 prelüüdi ühele fuugale” on kindlasti oma haruldase intiimsuse, loomulikkuse ja kergusega üks tänavuse aasta õnnestunumaid. See kulgeb niivõrd lihtsalt, mõnusalt ja kergelt, et tekib tunne, et filmiloojal pole olnud muud muret, kui kaamera õigel ajal käima panna. Olgugi, et tegelikult on kaadrid kokku monteeritud erineval ajal ja erinevatel aastatel filmitud materjali põhjal.
D. Supini filmis “Siis sai õhtu ja sai hommik” avaldab A. Pärt mõtte, et muusika on maailmas olemas ka ilma heliloojata, samuti nagu skulptuur peitub igas kivis. Nii nagu skulptor vabastab skulptuuri kivist, nii vabastab tema kartulikoorest muusika, interpreet paneb selle patta ja kannab lavale. Aga et seda teha, peab leidma koha, selle “kivi”, kus muusika peidus on. Siis võivad tekkida kuulajal kõrvad kuulmiseks ja silmad nägemiseks.
Arvo Pärt on niivõrd suurejooneline, mastaapne ning sügav isiksus, et temast filmi tegemine on väljakutse igale filmiloojale. “Peab olema ikka jultunud rezissöör, et üldse tahta A. Pärdist filmi teha. (Noh, rezissöörid tavaliselt ongi niisugused.) Tema kuju on nii suur ja võimas, aga välimus on nii vaikne ja tagasihoidlik. See tihti ajabki segadusse... Tagasihoidlikkuse taga on aga väga hapra hingega väga suur mees. Ja muidugi tema muusika... Sellest kõigest ei saa mitte tekkida soovi teha filmi,” räägib Dorian Supin.
Esimene film A. Pärdist tehti sügaval stagnaajal 1978. aastal. Idee autor ja stsenarist oli Ivalo Randalu ning rezissöör Andress Sööt. Operaatori assistendiks oli Dorian Supin. Stagnaajal tehtud filmi vastuvõtmisega oli mõistagi probleeme.
Andres Sööt: “Ivalo Randalu pöördus minu poole küsimusega, et kas ei peaks tegema A. Pärdist filmi? Ei tea, kui aktuaalne tema emigreerumisküsimus oli, kuid ta oli võimude poolt tagasitõrjutud ning tema muusikat eriti ei esitatud. Midagi temas oli, mis võimud valvsaks tegi. Filmi kandvaks teljeks oli valmistumine ühe teose esiettekandeks Estonia kontsertsaalis ning vestlused A. Pärdiga elust ja muusikast. Religioosset teemat ei saanud üldse puudutada, sest see oleks tsensuuri poolt halastamatult välja roogitud. Töötasin siis “Eesti Telefilmis” ja mõtlen tsensuuri all “Telefilmi” toimetuse kolleegiumit, mida juhatas ETF peatoimetaja Endel Haasma. Sinna kuulusid veel toimetaja Jaan Ruus, Ülo Vinter, Enn Vetemaa, vist oli ka Tiina Mägi. Huvitav oleks lugeda selle filmi vastuvõtmise protokolli, sest üks asi on mulle väga hästi meelde jäänud. Film lõpeb kaadriga, kus A. Pärt tuleb oma lapsepõlvekodu uksest välja õuele, käes marionettpart, mille ta oli just Itaaliast ostnud. Sõit Itaaliasse oli tema esimene välisreis. Olin ise juba paaril korral välismaal käinud ja teadsin suurepäraselt, kui kaua see tunne veel sisemuses kestab, soendab ja valgustab. Marionettnukul on üleval puupulkadest väike ristikene, mille abil nukku juhitakse. Võtsin tookord ka suure plaani A. Pärdi käest ja sellest riistapuust, millega ta manipuleeris. Filmi näitamise ajal toimetuse kolleegiumile vallandus seda kaadrit vaadates kahjurõõmus äratundmisrõõm. Ahhaa! Pärt ja tema käsi risti peal! E. Haasma ütles, et sooh! Nüüd rõhutate selle kaadriga, et Pärt on religioosne! See kaader välja! Teised kolleegiumiliikmed olid mõistlikumad ja said aru, missugune arusaamatu metsikus see oli, kuid kaader tuli siiski välja lõigata. Küll oli kahju, sest A. Pärdil on ilusad, väljendusrikkad, suured ja mehelikud käed.

Arvo Pärt ja Nora Pärt koos saksa muusikateadlasega arutamas Alina partituuri – kaader filmist

Muusika, nagu iga loominguline protsess, tuleb selle inimese seest ja loomulikult peab see selle inimese sarnane olema. Eks iga inimene võib ise omad järeldused teha, milline A. Pärt võiks olla, kui tema muusikat kuulata. Minu jaoks ongi A. Pärt selline nagu tema muusika. Puhas ja kuidagi teistmoodi mõtestatud. Ma võin oma kõikide meelte koostoimel tema muusikat kuulates aimata, kes ta on, aga ma ei oska seda sõnadesse panna.”
Uus võimalus avanes, kui olud vabamaks läksid. Dorian Supin: “Idee pani idanema Mati Põldre, kes ükskord küsis, et miks ma ei tee A. Pärdist filmi? Mulle oli see ootamatu – tollel ajal oli mul väljasõidu keeld. Mõtlesin: kui see õnnestub, oleks see minu jaoks väga suur vastutus. Hakkasime selleks tööd tegema ja õnnestuski. Ja Pärt ise ei olnud vastu. Nii saigi 1989. aastal teoks film “Siis sai õhtu ja sai hommik.” Võibolla aitas see, et oli aastakümnete pikkune tutvus A. Pärdiga. Filmi sünd aga ei olnud kerge – võimalused olid väga laiad, ma sain filmida peaaegu kõikjal, kus tahtsin. Mul oli hea grupp, hea tehnika jm võimalused. Aga kõige tähtsamad asjad peavad olema sinu sees. Nagu ütles mulle vitraaþikunstnik Dolores Hofmann: “Mitte mingid välised asjaolud ei aita sul teostada kunstilist akti.”
Kui hakkan filmi tegema, pean teadma, mida tahan öelda, aga seda on veel vähe. Ma pean teadma ka, mis vormis see ütlemine tuleb. Selle filmi puhul ma vormi ei teadnud, mul olid lahtised otsad. Ja see tekitas suurt hirmu. Aga praegu pean tunnistama, et Pärdi filmide puhul, aitab keegi minu käel teha õigeid liigutusi. Filmis on rõhk Arvo Pärdil kui heliloojal ja tema muusikal. Filmi tehes huvitas mind eelkõige see, kuidas ta töötab, mismoodi mõtleb ja kuidas võtab osa oma teoste ettekannete ettevalmistamisest. Osalt on selline rõhuasetus tingitud ka asjaolust, et A. Pärt ütles, et intervjuud ta andma ei hakka. Aga tuli välja teistmoodi.”

“Olen palju sellepärast kannatanud, kui olen palju rääkinud,” tõdeb A. Pärt 1978. aastal. A.Söödi filmis. Kuulates A. Pärdi muusikat ja vaadates temast tehtud filme, on ta minu jaoks siiras, puhas, täis otsingurõõmu ja mängulusti nagu laps. Lapsel on aga äärmiselt õrn hing, mis tajub ülimalt teravalt seda, mis ümberringi toimub. Kogu rõõmu ja valu, kire ja kannatuse spektrit. Ta elab meie jaoks justkui teises dimensioonis, olles üle argistest väiklastest nägelustest ja intriigidest.
Filmi “24 prelüüdi ühele fuugale” lähtenurgaks on A. Pärt inimesena. Fuuga on oma ehituselt sarnane inimeluga. Ka A. Pärdi elu võib vaadelda kui fuugat, millest on filmis esitatud vaid mõned noodid. Selle eest on prelüüde 24 või natuke rohkem. Prelüüdid on need harmooniad, mis peavad aitama mõnd fuuga nooti mõista.
Portreefilm on D. Supini sõnul film nii sellest, kellest see film tehtud on, kui ka filmitegijast endast. Selleks, et mõista Arvo Pärti, on parem kuulata tema muusikat. Selleks, et mõista Dorian Supinit, on parem vaadata tema filmi.
D. Supin: ”Kui kõrval on inimene, keda te austate ja kes teie jaoks on mingis mõttes eeskujuks, siis see juba teeb teie elu teistsuguseks. Pärdi kõrval tunnete täpselt, et tema elamisviis on palju raskem ja palju õigem. Ja kui teda ei ole kõrval, tunnete, et elada on palju kergem – ja palju valem...”

Dorian Supin
eluloolisend admed:
Sünniaeg: 25. september 1948.
Haridus: 1971– lõpetanud Leningradi Põllumajandusinstituudi taimekaitse erialal.
Töö:
1971–75 Tallinna Sadam taimekaitse inspektor; Kirjastus – fotograaf.
1975 – 97 Eesti Televisioon, “Eesti Telefilm” – operaatori assistent, rezissöör-operaator, stsenarist.
1997 filmitootmisfirma OÜ “Kakskümmend neli” omanik, töö vabakutselise stsenaristi, operaatori ja rezissöörina.
1998. aastast filmistuudio F-Seitse OÜ üks omanikest, rezissöör-operaator.
2000 Concordia Ülikooli meedia kateedri juhendaja-õppejõud.
Enam kui 45 dokumentaalfilmi stsenarist, operaator ja reþissöör, kahe täispika mängufilmi operaator

FILMOGRAAFIA.
Stenarist, rezissöör ja operaator:

1978 “Arvo Pärt, sügis 1978” dokumentaalfilm, operaator, rezissöör Andres Sööt ETF
1989 täispikk dokumentaalfilm helilooja Arvo Pärdist “Siis sai õhtu ja sai hommik” . Koostöös ETV, YLE 1, RMArts, Filmi levitaja RMArts
1991 dokumentaalfilm Kuremäe kloostist “Maailma valgus”. Koostöös ETV ja YLE
1992 täispikk dokumentaalfilm vitraaþikunstnik Dolores Hofmanist “Aaria”. ETV
1993 täispikk dokumentaalfilm loomise raskustest “Muutumise vaev”. ETV
1994 dokumentaalfilm Stalini projektist “Surma tee”. Koostöös ETV ja YLE TV1
1996 lühimängufilm “Armuavaldus”. ETV
1996 dokumentaalfilm juudi kogukonnast Eestis “Ja saagu teid palju...” ETV
1998 täispikk dokumentaalfilm Maria ja Johan Laidoneri elust “Eraelu”. Koostöös ETV/OÜ 24, Film valiti 1999 PRIX EUROPA 40 parima Euroopa dokumentaalfilmi hulka.
1999 täispikk dokumentaalfilm Tabivere rahvateatri inimestest “Aeg armastada” F-7
2000 dokumentaalfilm ja luuleraamat Vene poeedi David Samoilovi elust Eestis ”Sünnipäev”
2002 kolm muusikafilmi Arvo Pärdi teoste proovidest maailmas: ”SINU NIMI”, ”ORIENT OCCIDENT” ja ”CECILIA”. F-7
2002 täispikk dokumentaalfilm Arvo Pärdist ”24 prelüüdi ühele fuugale”. F-7
2002 töös dokumentaalfilm ”Elu pisiasjad”. F-7