Arvi säras, sest ta armastas inimesi

tekst: K&E
fotod: anne margiste, Kalju Terasmaa ja Eve Haugi kogust

Arved Haugi eluloolised andmed: muusikutee - ENSV Riiklik Filharmoonia 1961 – 1986, estraadiosakonna toimetaja, ansamblite “Laine”, “Vana Toomas”ja “Erfia”juht muusikukarjäär - mängis saksofoni, kontrabassi, löökpille, akordionit, kitarri…. lauljakarjäär - laulis Eesti Raadio legendaarses meeskvartetis, koos Kalju Terasmaa, Uno Loobi ja Eri Klasiga ja ER segakooris heliloojakarjäär - muusika kümnele estraadietendusele ja üle 400 laulu, neist paljud on läbi aastate olnud populaarsed rahva seas nagu “Hõissa, pulmad!”, “Sepa jutustus”, “Kui kõnnib mannekeen”, “Rannapiiga”, “Mere muusika”, “Saadan oma varju”, “Rahu hällilaul”, “Kodu”, “Ööbiku valss”, “Sel õnnepäeval”, “Lõbus korstnapühkija”, “Lõpp poissmeheelule!”, “Laev lahkub hommikul” jt.

Sügis oli helilooja ja pillimehe Arved Haugi lemmikaastaaeg. Talle meeldis sügistormidega rinda pista ning tunda, et suudab tuultest üle olla. Eks ole sümboolne seegi, et sügisel (5.11.1922) Arved siia ilma sündis ja sügisel (18.10. 1995) siit lahkus. Muusika kõrval olid Arved Haugi kirgedeks loodus ja meri. Oli ta ju mere-äärses Tammneeme kalurikülas Suurekivi talus sündinud.

Milline oli mees, kes on kinkinud meile haaravad viisid nagu “Rannapiiga”, “Sepa jutustus”, “Kui kõnnib mannekeen” jpt? Arved Haugi sisemist ilma püüavad tabada abikaasa Anne Margiste, kolleegid Kalju Terasmaa ja Kalju Saareke ning tütar Eve Haug.

Romaan kestis nagu Verdidel 16 aastat

Arved Haug ei tähistanud avalikult 50. ega 60. juubelit. Esimene ja paraku ka viimane avalik juubelikontsert toimus alles seitsmekümneselt. Siis lubas abikaasa Anne Margiste, et kindlasti peetakse ära ka 80. juubel. Nüüd tuligi lubadust pidada. Annele on Arvi pühendanud laulud “Anne-Reet”, “Ma saadan oma varju”, pulmapäevaks kirjutatud laul “Sel õnnepäeval” ning vaid nädal enne surma valminud “Sina ja maasikad.”
Tuttavaks saadi 1969. a Rakvere teatris, kui Arvi tuli tegema muusikat Albert Uustulndi kirjutatud loole “Neptuni pärijad”. Hakkaski tasapisi arenema romaan, mis kestis nagu Verdidel 16 aastat, enne kui abielluti.
Anne: “Meeldisin talle, sest olin tema sõnul lihtne, rõõmsameelne ja ilma krutskiteta. Ükskord ta ütles, et olen ta ema nägu. Arvi oli särav, elu täis ja hästi tundlik inimene. Tundlikkusest tulenes ka ägedus. Ta ei kartnud kunagi välja öelda oma arvamust. Temal ei olnud perioode, kus poleks olnud või ta ei viitsinuks midagi teha. Igav ei olnud temaga iialgi. Üks haruldane joon, mis tema juures hirmsasti meeldis, oli see, et kui ta nägi teise inimese juures midagi head, siis märkas seda alati öelda. Meil oli kahekümne aastane vanusevahe, kuid mõnes suhtes oli ta noorem kui mina. Ükskord vaatasime noorte muusikasaadet ja ütlesin mingi loo kohta, et see mulle nüüd küll ei meeldi! Ta ütles, et ära vaata selle järgi, kas meeldib või ei meeldi, vaata, kas nad teevad seda muusikat hästi või halvasti. Arvesta sellega, et see ei ole sinu, vaid nende muusika. Kui hästi teevad, siis on ikka hea muusika ja kui halvasti, siis on ükskõik milline muusika halb. Arvile meeldis väga noortega suhelda ning mitmedki laste sõbrad ja sõbrannad said ka meie sõpradeks.
Ühelt poolt oli ta linnainimene. Läbi ja lõhki härrasmees ning särav seltskonnahing. Sügaval sisimas aga oli ta maa- ja mereinimene. Ta armastas väga maatööd ning oma kätega meisterdada. Lisaks oli tal väga ilus käekiri ning kätt joonistamise peale.

Sõjast tagasi: Akordionit mängib Raimond Valgre, kontrabassi Lembit Verlin, viiulit Emil Laansoo, kitarri Udo Pising, saksofoni Arved Haug.

Arvile meeldis töötada vaikuse perioodil, kas varahommikul või hilja õhtul. Ta suutis väga hästi keskenduda ja sai ka siis töötada, kui mina korteris liikusin. Ta suutis hetkest võtta ja anda maksimumi. Talle endale meeldis sving ja dþässilikum muusika. Üks lemmikutest oli Duke Ellington. Samuti meeldisid talle võimsate häältega lauljad nagu Tom Jones. Need neli mulle kirjutatud laulu on väga südamelähedased. Üks lemmikutest on ka “Ööbiku valss”. Kui riiuks läks ja ta tahtis ära leppida, siis hakkas neid mängima. See oli nii armas, et sellele vastu küll ei saanud! Ta oli küll usklikus perekonnas kasvanud, kuid oli ilmalikum. Talle meeldis aga käia kirikutes, eriti kui keegi mängis orelit. Paljudele tuleb see üllatusena, kuid ta kirjutas ka ise vaikselt kirikumuusikat Oleviste kirikule.
Mina nägin teda viimati reedel, 13. oktoobril ja sestpeale muudab13 ja reede mind ärevaks. Sõitsin reedel Viljandisse etendusele. Arvi pidi minema laupäeval Saaremaale lauluvõistluse þüriisse. Ütlesin talle veel, et kuule, äkki sa ei lähe. Ta ütles, et vaatame ning kutsus mind kaasa. Mina aga laupäeval selle bussi peale ei jõudnud, millega ta sõitis. Kui koju tulin, oli kiri laual: ” Nägemiseni, kallis!”. Ja õhtul mulle helistati. Ta oli neli päeva koomas ja päeval, mil ta suri, oli tormiselt tuuline ja sadas. Sel hetkel, veidi enne kella viit õhtul, äkki tuul ja sadu lakkas ning taevaviirg oli punane. Hiljem tuul ja sadu jätkus. Ja tehke mis tahate, iga kord, kui olen Metsakalmistul mõtetega tema juures, tuleb taevast hetkeks see päikesekiir!”

Üks kuulsast nelikust

Eri Klas, Arved Haug ja Kalju Terasmaa detsembris 1963 TV-stuudios tšellosid imiteerimas. Kõlab “Väike sümfoonia”.

Aastal 1960 sündis muusikataevas uus täht, mille sära pole tänini kustunud. Kvartett koosseisus Arved Haug, Uno Loop, Eri Klas ja Kalju Terasmaa. Kui Uno Loop Venemaa turneele läks, tegutses kvartett mõnda aega ka triona. Arvit meenutab Kalju Terasmaa: “Arvi oli väga aktiivne, lõbus ja elurõõmus inimene. Temaga oli mõnus koos töötada. Ta oli väga töölembeline ja tegi proove mõnuga. Oli väga sümpaatne kuulda, kui Arvi mängis saksofoni. Ta mängis imeilusa tooniga ja oskas suurepäraselt improviseerida.
Olime kvartetiga lindistanud vaid paar laulu, kui saadeti Moskvasse esinema. Olime hotellis, kus meil oli omaette tuba, nelja voodiga. Igaüks lesis oma voodis ning tegime sedasi lauluproovi. Luþnikis oli rahvast murdu. Muidugi oli erutus suur.”

Ansamblis “Laine” tõstis Arvi au sisse ka orkestri

Samaaegselt kuulsa nelikuga tõusis tähetaevasse ansambel “Laine”, mille juht 4 aastat oli ka Arved Haug. Koostööd Arviga meenutab ansambel “Laine” koreograaf Kalju Saareke: “Esimesed kokkupuuted Arviga olid minul ansambel “Laine” ajal, kui G. Podelski mingil põhjusel lahkus ja Arvi võttis ansambli mõneks aastaks üle. Üldmulje Arvist oli kui väga heast ja mitmekülgsest muusikust ja härrasmehest. Ta oli väga esinduslik mees, kes käis alati väga hästi riides, kikilips kaelas ja mahukas noodimapp käes. Arvi oli väga autoriteetne. Ta oli range tööstiiliga ja oli eesmärgi nimel valmis ka ägedaks minema, kui vaja.
Minu jaoks oli huvitav see, et kui Arvi võttis ansambli üle, siis võeti kasutusele rohkem showelemente. Ta pööras tähelepanu ansambli orkestri koosseisu tugevdamisele ja võimendamisele. Podelski tegeles seevastu põhiliselt oktetiga. Ega keegi ei osanud tol ajal täpselt ette kujutada, milline show peaks olema, see kujunes koostöös välja. Ansambli kontserdid aga läksid järjest paremaks. Iga aasta lõpul tuli välja uus kava, millega mindi ringreisile kõigepealt Eestisse ja seejärel Venemaale. Tolle aja kohta oli ansamblil ka päris palju välisreise, kokku 25. Tantsude lavastamisel kasutasin ka Arvi loodud muusikat. Arvi loodud laulud on kõik ilusa meloodiaga, mõnusa huumoriga ja sisuka tekstiga. Talle meeldis lahe estraad ja jazzmuusika.
Mulle isiklikult ei meeldi praeguste teismeliste lauljate kiimaline kiunumine. Puudub kvaliteet ja sisu. Võetakse üks fraas ja siis korratakse seda lõpmatuseni. Lugesin ükskord ühe laulu puhul ära – 27 korda! Tol ajal poleks selline asi võimalik olnud.”

Nooremast õest Evest sai isa lavapartner

Erinevalt vanemast õest Reet Linnast on noorem õde Eve Haug tagasihoidlikuma loomuga ja avalikkuse eest varjul olnud. Teise tütre asemel oodati perre tegelikult hoopis poissi. Lapsena käidi isaga hästi palju mere ääres ja ka Evele meeldib meri väga. Aeg seadis Eve ühel hetkel valiku ette: kas lauljakarjäär või perekonnaelu. Eve valis pere ja teenis leiba sekretäriametit pidades, olgugi, et isa arvates oli Eve musikaalsem. Praegu on Eve kontorirutiinist tüdinud ning muutunud vabameelseks inimeseks. Peale vanemate lahkuminekut leidis Eve isaga uue kontakti kolmkümmend aastat tagasi ning just Evest sai isale lavapartner rohketel ühisesinemistel, kui lauldi koos Raimond Valgre loomingut.

Laval on koos isa ja tütar. Kõlavad R. Valgre laulud. Foto on tehtud Tallinna saarlaste peol 1994. a kevadel.

Eve: ”Põhiliselt mängisimegi svingi ja Raimond Valgre laule. Isa peetakse parimaks Valgre laulude esitajaks ja ta tõesti oskas neid kõige õigemini laulda. Näiteks kasvõi “Ma võtan viina” või “Ma olen liig halb ja sina nõnda hea”. Ansambli nimi oli alguses In Sving Band, kuid hiljem sai Raimond Valgre järgi nimeks Ray Sving Band. Oli mõnus härrasmeesteseltskond, kus minul oli päris mõnus laulda. Laval oli isa ehtne artist ning alati kindel. Keegi ei saanud kunagi aimu sellest, mis tema sisimas tegelikult toimub. Talle meeldis esinemise ajal improviseerida. Sving ning jazzmuusika annavadki selleks vabaduse, sest ei ole nii noodis kinni. Isaga oli ka väga mõnus koos tantsida, sest pillimeestel on väga hea kehatunnetus. Jõuludega seoses tulebki meelde üks tore jõulupidu väikeses seltskonnas ühes tervishoiuasutuses Lennuki tänavas. Isal oli seal üks sõber, kes kutsus esinema. Oli väike kohvilaud ja pianiino. Isa laulis ja saatis ennast ja mind klaveril. See oli ehe ning pingevaba südamest südamesse laulmine.
Isa on mulle eeskujuks mitmes mõttes. Kõigepealt muidugi oma muusikatunnetusega. Lisaks sellele veel oma äärmiselt mõnusa ja muheda huumorimeelega ning otsekohesuse ja aususega. Ta ei sallinud mingit keerutamist ning seda, et keegi kuskil arvas midagi, kuid täpselt ei teadnud. Ta ütles alati, et kui täpselt ei tea, siis ei tasu torkida.
Nostalgiaga meenutan meie viimast ühisesinemist 6. oktoobril 1995. a Liivalaia tänavas pensionäride päevakeskuses. Järgmisel päeval oli R. Valgre sünniaastapäev. Oli hästi mõnus olemine. Isa mängis saksofoni. Ta ei oleks tegelikult tohtinud seda teha, sest see oli tema jaoks suur pingutus. Kuid ise oli ta oma saksofonimängu üle ääretult uhke. Peale hästi õnnestunud esinemist tulime kahekesi käest kinni hoides Gonsiori tänava otsani. Tänavanurgal küsisin, et kas saadan teda edasi, kuid isa arvas, et pole vaja. Ta pööras oma kodu poole ja mina läksin Postimaja juurde bussipeatusesse. See on minul viimane ja ääretult meeldiv mälestus oma isast. Pean ennast õnnelikuks inimeseks, et olen saanud oma isaga nii palju koos esineda.”

Arved Haugi eluloolised andmed:

muusikutee - ENSV Riiklik Filharmoonia 1961 – 1986, estraadiosakonna toimetaja, ansamblite “Laine”, “Vana Toomas”ja “Erfia”juht
muusikukarjäär - mängis saksofoni, kontrabassi, löökpille, akordionit, kitarri….
lauljakarjäär - laulis Eesti Raadio legendaarses meeskvartetis, koos Kalju Terasmaa, Uno Loobi ja Eri Klasiga ja ER segakooris
heliloojakarjäär - muusika kümnele estraadietendusele ja üle 400 laulu, neist paljud on läbi aastate olnud populaarsed rahva seas nagu “Hõissa, pulmad!”, “Sepa jutustus”, “Kui kõnnib mannekeen”, “Rannapiiga”, “Mere muusika”, “Saadan oma varju”, “Rahu hällilaul”, “Kodu”, “Ööbiku valss”, “Sel õnnepäeval”, “Lõbus korstnapühkija”, “Lõpp poissmeheelule!”, “Laev lahkub hommikul” jt.