Vastasseis

tekst: kultuur ja elu
foto: Anatoli Makarevitsh

Üks väsimatu punaparunite vastu võitleja on isamaaliitlane ning arhiivimaterjalide põhjal kommunistide kutsetööd avalikustava raamatusarja “Sortside saladused” autor Mart Arold Voorelt.

Mart Arold, teid valiti taas Jõgevamaa Saare valla volikogusse, kuid vastasseis punavõimurist vallavanema Jüri Morozoviga jätkub?

On hea meel, et edestasin jõuliselt mitmeid kohalikke kommuniste, kuid võit on pigem moraalne, sest midagi erilist ma korda saata ei suuda. Samas jäin alla Morozovile. Kummalisel kombel aitas 16. oktoobri telesaade “Pealtnägija” rohkem teda kui mind. Enne eelmisi valimisi paljastasin tema ühe elumaja seadusevastase kantimise pojale, maavanema sekkumise tõttu oli ta sunnitud taanduma. Materjal oli suurelt üleval ka SL Õhtulehes. Jagasin ohtralt laiali ajalehekoopiaid, kuid rahvas arvas, et “õige isa peabki oma poja eest hoolitsema”. Hoolitsev isa on niivõrd jultunud, et julges tänavu IML propagandaüritusel peale Kelamite lahkumist minult rahva ees pärida, kas ma ikka olen psühhiaatrilises kontrollis käinud, et julgesin tema peale politseisse kaevata. Kui seejärel koosviibijatelt küsisin, et kes võiks selle vahejuhtumi tunnistajateks olla, valitses hauavaikus...
Seesama hirm valla kui tööandja ees pani eelmises volikogus inimesed vallavanema tahte järgi hääletama ning nüüd tema nimekirjas kandideerima. Sama seltskonna rahvas ostis hoolsalt viina eest hääli kokku ning tulemuseks on võrdlemisi teovõimetu volikogu. Peamine “hingepüüdja” aga sai volikogu esimeheks. Justkui irooniana kuulub viina abil kosutatud nimekirja ka kohalik politseikonstaabel. Naera või nuta!

Milline on teie enda taust?

Olen neljanda põlvkonna maaharitlane. Vanaisa August-Erik Arold oli tuntud rahvavalgustaja ja koolmeister Palamuse, Maarja ja Torma kihelkondade kokkupuutealal. Praeguse Voore Põhikooli ette püstitas kohalik rahvas mõned aastad tagasi väärika mälestuskivi. Oma isa Uno Aroldit nägin esmakordselt oma 10. sünnipäeval 1954. a augustis peale tema legaliseerumist. Olen Parteiarhiivis lugenud tollase Mustvee KGB ülema Tulpi eriteateid Käbinile, Müürsepale ja muidugi ka tollasele Eesti KGB ülemale. Viimases rõhutatakse eriti agent “Ly” erilisi teeneid. Teenekas oli see tegelane tõepoolest, sest Voore vald on küüditatute suhtarvu poolest Eestis esikohal. Mõned aastad tagasi püstitati Voorele kui kõige küüditatumasse valda Eesti kõige idapoolsema voore harjale minu algatusel üldrahvaliku korjanduse tulemusel mälestusrist koos mälestustahvliga. See läks maksma täpselt kümme korda vähem kui Jüri Morozovi poolt 52000 kr eest rajatud laste liivakast Saare pargis.
Meie perekonna päästis küüditamisest hädavale, et isa olevat mobiliseeritud Punaarmeesse. Seda ei suutnud isegi tšekistid kontrollida. Punaarmeega oli isal tõepoolest kokkupuude raskekuulipildurina Pitka-poiste ridades Anija väljadel. Lahingule järgnenud meeste metsadesse hajumisest Tohisoo mõisa lähedal Rabivere küla kandis on mulle rääkinud isa võitluskaaslane Heino Jalakas. Olen lugenud Voore kommunistide parteikoosolekute protokolle. Kõige paremini iseloomustab Stalini õnnepäikese kiirtega ülekülvanud uue elu ehitajaid endi käega protokollitud tõdemus, et “võitlust kotanlike elementidega tuleb pidada indivituaalselt”.
Ootamatult tabasid perekonda uued repressioonid Hruštšovi ajal. Formaaljuriidiliselt elasime isa venna majas, mujale siirdununa oli ta juba uue kodu rajanud. Kaht maja ei tohtinud ühel inimesel olla. Kuna elasime nüüd kolhoosi maadel, oli omanikuvahetuseks vaja kolhoosi nõusolekut, vastasel juhul oli kolhoosil õigus maja sunniviisiliselt ära osta. Tollal oli kolhoosi esimeheks praegu Maarjas elav Aksel Metsa ning agronoomiks nüüdseks juba surnud Villem Metsanurm. On väga iseloomulik, et kohalik rahvas kutsus neid omaaegsete koonduslaagrites teeninute kohtuprotsesside põhjal Gerretsiks ja Viigiks. Nad algatasid uue sundkollektiviseerimine, sest punaparunite arvates olid kõik kolhoosi maadel elavad inimesed kohustatud kolhoosis töötama. Künti üles vastuhakkajate õunapuuaedu. Küüditamisega niigi tühjaks tehtud kandist põgenes inimesi kümnete kaupa. Punaparunite erilise viha alla sattus loomulikult meie perekond. Õnneks päästis üks väike seaduseauk, mis välistas tollase maavaldaja esmaõiguse. Sm Metsal olid enda jutu järgi juba olemas inimesed, keda meie majja panna.
Kolhoosis esimehed muudkui tulid ja läksid, kuid elu ei edenenud. Viimane seltskond jõudis vaese kolhoosi kulul ehitada endale uhked villad, mis nüüd sümboolse tasu eest erastati. Nüüd on see seltskond siin või seal jälle “asendamatutena” pukis. Ja kui kusagile on tulemas välisinvesteeringud, siis küsivad nad endile andamina aktsiaid. Seetõttu jäid Voorele rajamata saekaater ja lihatööstus, kuigi sobivad tootmishooned ja investeerijad olid olemas. Seda rida võiks väsimuseni jätkata, kuid kõikjal on nii, et Eesti Vabariigist on kõige enam võitnud eelkõige just selle omaaegsed põhivaenlased. Kõik need morozovid või siis kõrgema parteilise haridusega pajud, annukid jt on tegelikult “maa metanool”.( Selle mõiste võttis meie omavahelises kirjavahetuses kasutusele Vello Helk.) Praegu kasutatav poliitiline mürk on Vello Helgi arvates samalaadi, mida tarvitati hiljuti Moskvas. Uinutab valijaid, aga võib kaasa tuua palju ohvreid.

Nii et võimul olijad söövad pähklituumi, rahvale jäetakse koored?

Oli aeg, kus õhkasime koos Rahvarindega, et kui vaja, sööme ka kartulikoori. Nüüd on kartulisöömine asendunud pähklisöömisega: ühed söövad maitsva tuuma ning teistele jäävad koored. Kui kartulikoored kannavad endis idude näol uut elu ja seega ka lootust säästliku söömise juures tulevikus tervet kartulit süüa, siis pähklisöömine on pikemas perspektiivis hukatuslik ka tuumasööjatele, rääkimata kooresööjatest.
Siin tuleb tahes-tahtmatult meelde Mark Twaini kuulus muinasjutt printsist ja kerjusest, kus printsi rollis kuningakotta sattunud kerjuspoiss ei osanud riigipitsatiga muud teha kui pähkleid purustada, et maitsvat tuuma kätte saada. Aga paljud meie eilsetest sovettidest ametnikud ei oska oma uue võimuga, s.o riigipitsatiga ka muud peale hakata, kui riigi kulul endile pähkleid hankida. Eesti Vabariigi kõige nõrgemaks lüliks ongi paljude kommunistliku minevikuga ametnike väga kehv seaduskuulekus koos nende teovõimsa ringkäendusega. See punane tont kummitab meil kõikjal, sest “Saulustest on saanud Paulused” ja nemad on nüüd oma jutu järgi need kõige õigemad “eesti asja” ajajad.
Vabadussõjas iseseisvuse saavutanud eesti rahvas oli juhtimiseks tunduvalt küpsem kui meie eilne kolhoosnik ehk punane pärisori, sest 19. saj talurahvareformid olid loonud tugevad eeldused selleks, et ärkamisaegne ja -järgne talurahvas sai oma valda ka sisuliselt juhtima õppida. Tollast talumeest iseloomustas tugev majanduslik mõtlemine, eilset kolhoosnikku ja kolhoosiesimeest aga hoopiski mitte, sest ei kolhoosid ega ka kolhoosnike endi majapidamised olnud sisuliselt isemajandavad. Kolhoosnikud varastasid, kolhoose doteeriti. Ja kõige selle “majanduslikuks baasiks” oli kaugete põhjarahvaste väljasuremine, mis lõppkokkuvõttes oli ka meile endile ette nähtud, sest A. Rüütli põllumajandussekretäriks oleku ajal võeti vastu otsus suunata väljastpoolt tulnud/toodud tööjõudu põllumajandusse. Meie töökultuurile oli see lausa hukatuslik.
2000. a Vooremaas ilmutatud artiklis “Kas oleme unustanud?!” kirjutasin: Vladimir Þirinovski toob oma raamatu “Me loome taas Suur -Venemaa” peatükis “Kuidas hävitatakse Venemaad” ära tingimused, mis ilmtingimata viivad hävingule:
1. Ühiskonna liikmete bioloogiline hääbumine või hajutamine.
2. Ühiskonna liikmete apaatia (ükskõiksus).
3. Kõikide sõda kõikide vastu.
4. Ühiskonna allaneelamine teise ühiskonna poolt.
Uuest Eestist unistades me ei mõistnud, et see saab ja peabki olema eelkõige töö-Eesti. Näib, et seda ei mõistnud ka meie President, kes otsis Eesti Nokiat, mõistmata, et meie inimeste suurimaks rikkuseks on tööoskused ja töötahe ning muidugi ka vene ajal üksjagu rooste läinud vana hea eesti jonn.
Tänane röövkapitalism ei kesta kaua, sest paljud tegelevad nn ”oraseniitmisega”. Igasugused pisiärikad mõtlevad eelkõige oma liisitud luksusautodele ja mõned ka nende abil liisitud beibedele ilma, et investeeriks tootmisse. Kuniks…

Milline on teie seisukoht vastasseisu kohta Karula Rahvuspargis?

Olen emaliinis sealt pärit ning suguluses sealsete Ahmanite, Lattikute ja Mõttustega. Isaliinis aga võttis minu koolmeistrist vanavanaisa Mihkel Arold oma Miina Vaidaverest Kaasiku talust, kus käis edukalt kosjas ka üks keelemees Veski esiisadest. Miina ema aga oli neiuna Peramets, pärit Haavakivilt ning vist mingil moel suguluses Anna Haavaga. Minu ema esimene lapsepõlvekodu oli Lüllemäel, siit teema südamelähedus mulle. Aga mitte ainult – 4 aastat tagasi hukkus minu poeg Tõnu Arold Kaido Kama poja Susi sünnipäeval mürgise salaviina läbi. Mulle keelduti näitamast juurdlusmaterjale, keelduti üle kuulamast minu poolt pakutud tunnistajat ning ma ei saanud mingit vastust paljudele väga konkreetsetele küsimustele.
Oma kunagisele heale töökaaslasele Korgele looduskaitse alla võetud maa kompenseerimist EVPdes ei pea ma õiglaseks, samuti ametnike äärmist ebakorrektsust asjaajamisel ning ammugi mitte maade müüki-edasimüüki valitud seltskonnale. Ametnikuna oleksin pakkunud Korgele vähemalt samaväärset asendusmaad. Olukorda, kus looduskaitseala direktor võib muutuda piiramatu võimuga türanniks, olen näinud ja kogenud Vilsandi saarel, kuhu ma omal ajal lõin TRÜ geofüüsikalise välibaasi, millest nüüd on saanud rahvusvahelise tähtsusega seirejaam, mis oligi minu omaaegseks unistuseks. Tollane Vilsandi asus NSVL piirivööndis, kus olid kõikvõimalikud piirangud veelgi karmimad kui piiritsoonis. Loomulikult vajas see kõik suurt nuhkidearmeed, mida juhtisid venelasest ülemuse tahtel selleks eriti hoolikalt valitud kohalikud eestlastest piirivalveohvitserid. Olin ekspeditsiooniülem ja tahes-tahtmata tuli tšekistidega tööasju ajada. Kui Tõnu Prei ja eriti just Sergei Randel paistsid silma igati korrektse ja viisaka asjaajamisega, siis KGB major Aare Evisalu armastas inimesi mõnitada. Evisalust on saanud nüüd EV Piirivalveameti staabiülem. Vilsandi tollane ja ka praegune ülimalt võimuahne direktor Arvo Kullapere on nüüdseks kaotanud igasuguse loodushuvi ning on koguni välja visatud Eesti Ornitoloogiaühingust, kuid jätkab ometi vanal ametikohal.
Olen seisukohal, et Eestimaa ei kuulu mitte ainult selle kodanikele, vaid ka siin elavatele loomadele ja lindudele. Olen ka ise metsaomanik, kuid oma metsa, mis asub 15 km minu talust eemal, veel kasutanud ei ole. Küll olen põllupidamise mõttetuse tõttu metsastanud peaaegu kõik oma talumaad.
Elan väga maalilises kohas Kullavere jõe vasakul kaldal. Vastas on maaliline ja unikaalne kõrgel kaldal asuv metsamüür, kust kasvõi mõnekümne puu mahavõtmine lööks aastakümneteks väga sügava haava maastikku. Räägime küll turismi edendamisest, kuid ei väärtusta oma maastikke. Väga lihtne on hinnata rahas mõnel mäekuplil asuva metsatuka väärtust, kuid kuidas hinnata rahas selle väärtust maastikuelemendina? Olen hädas ka kobrastega, kuid meie jõgede ülimelioreeritud valgaladel on nad tõelised inimlolluste parandajad. Praegu on lood nii, et kõik vihma- ja sulaveed jõuavad väga kiiresti kas merre või järvedesse. Nii kuivavad kaevud ja allikad ning jõed on suviti väga veevaesed. Kokkuvõttes pean Karula Rahvuspargi loomist targaks teoks, kuid praegust asjaajamist väga ebakorrektseks. Arusaadavatel põhjustel ise sinna ei lähe.

Miks hakkasite kommunistide kuritegusid uurima?
Ühelt poolt on see üks minu elu suuremaid paradokse ning samas asjade loomulik käik. Mäletan, et neid küsimusi, millele praegu arhiividest vastuse leian, esitasin 1963. aastal oma ühiskonnaõpetuse õpetajale, aktiivsele naiskommunistile Sarmale, kes ähvardas mind Pätsi saatuse järele pärimise eest Siberisse saata. Veelgi enam pahandas teda minu küsimus Eesti, Läti ja Leedu riigipöörete sünkroonsuse kohta. Kummalisel kombel päästsin just mina hävingust palju TRÜ ühiskonnateaduste kabineti raamatuid, mida hävitasid ülikooli kommunistid. Vabas Eestis tõlkisin just mina EK(b)P KK VIII pleenumi (Märtsipleenumi) stenogrammid. Üheks paradoksiks on ka Johannes Käbinil külaskäimine ja paaritunniline jutuajamine mõni kuu enne tema 90. sünnipäeva. Mul oli väga meeldiv võimalus kinkida talle mõned endakoostatud raamatud kommunistide kuritegudest Eestis. Aga ega raamatute saamislugu lihtne ei olnud. Kui aastaid tagasi tahtsin Tõnismäel Parteiarhiivis tutvuda seal säilitatavate hävituspataljonlaste tegevus- aruannetega, siis kinnitasid nii lugemissaali elatunud töötaja kui ka noor arhiividirektor, et niisuguseid materjale polevat üldse olemas. Kuid visadus viis sihile ja väga vastumeelselt anti mulle võimalus nendega tutvumiseks. Tegemist oli tõepoolest unikaalse materjaliga.

Mart Aroldi koostatud raamatusari “Sortside saladused” avalikustab dokumentaalmaterjalide põhjal kommunistide kutsetööd. Kuulutan oma raamatuid müües ikka: “Kes kommunist ei ole, saab poole hinnaga! ....Hea raamat! Kolm partorgi said juba infarkti! ...Ostke!....”

Nimelt töötas Punaarmee tagalas Hans Kruusi juhtimisel ajalookomisjon, mis talletas hävituspataljonlaste ja juhtivate parteitöötajate mälestusi nende tegevusest Eestis 1941. a juulis-augustis. Reeglina on iga usutluse lehekülg kui ka kogu tekst tervikuna allkirjastatud ning allkiri omakorda usutleja poolt kinnitatud. 8. dets 1942 kandis Karotamm tehtud tööst ette Beriale ja küsis raha andmete läbitöötamiseks, et Eestisse jõudes saaks kohe represseerima hakata. (ERAF. F1, nim.6, s-ü. 1422, l.9) Kui võrrelda neid aruandeid Saksa okupatsiooni ajal ilmunud “Eesti rahva kannatuste aastaga”, tuleb tõdeda, et tegelikkus oli veelgi hullem, kui seda kirjeldab eelpoolmainitud propagandaväljaanne, milles üks okupant kirjeldas teise kuritegusid. Hävituspataljonlaste usutlused on niivõrd verine ja võigas dokumentaalmaterjal, et nõukogude ajalooteadus vaikis selle maha. Mul on ilmunud neist 12 raamatut, ilmumata veel 2. Olen raamatuid müües kohtunud ka mõnede asjaosaliste endiga, olen käinud koguni Eesti Laskurkorpuse ansamblite laulupäeval, ehk tegelikult punaarmeelaste ja hävituspataljonlaste kokkutulekul. “Kaitseliidust Omakaitseni” on uus sari, mis käsitleb sündmusi vastaspoolelt nähtuna. Selle I osa “Tartumaa Omakaitse aruanne Kaitseliidu likvideerimisest kuni 1941. a lõpuni”on juba ilmunud. Kõige vastikum on siiski näha-kuulda nuhke, kommuniste ja tšekiste isamaalisi mälestuskive avamas. Seda on teinud ka omaaegne metsavendade küttija Hans Salm, kes tegi Mart Laari valitsuse ajal nii hiilgavat karjääri, et tal ei olnud kas aega või tahtmist avaldada omaenese käsikirja metsavendlusest. Sellest on tõesti kahju, sest väga huvitav oleks seda võrrelda M. Laari “Metsavendadega”.
Kuulutan oma raamatuid müües ikka: “Kes kommunist ei ole, saab poole hinnaga! ....Hea raamat! Kolm partorgi said juba infarkti! ...Ostke!....” Rahvas naerab ja ostab. Palamuse laadal 2001. a nägin siiski pilti, kuidas üks seltsimees sõna otseses mõttes kõnevõime kaotas. Tahtis midagi öelda, kuid ei suutnud. Veidi hiljem tuli tagasi, kuid ka siis ei saanud lõuakrambist jagu.

Millega on Kultuurkapital põhjendanud toetusest keeldumist?

Kui ei oleks välisabi otseste trükikulude katmisel, siis ei oleks ka raamatuid. Eriti tuleb tänada Mihkel Matiesenit Rootsist ning Henno Uusi ja Ülo Ansonit USA-st. Kultuurkapitalil on oma kindlad põhikirjalised eelistused ning Eesti lähiajalugu ei kuulu kahjuks nende hulka. Ka ei ole mul kirjastamisel vähimatki tegemist rahvuskultuuriga, kui mitte arvestada mõningaid omaaegseid anekdoodivoldikuid Kirjandusmuuseumi kogudest ja üht ajalooraamatut, mille minu poolt kaasatud kaasautor hiljuti ainult oma nime all välja andis! Võimalik, et oleme Baltimaades ainsad, kel on olemas nii ühel kui teisel poolel tegutsenute aruanded omaeneste käsutajatele. Seega teen enda arvates väga vajalikku tehnilist eeltööd nii kutselistele ajaloolastele kui kodu-uurijatele. Põhiosa müügirahast kulub mul bensiini peale.
On väga huvitav jälgida meie poliitikuid kui ostjaid. Mõned tähelepanekud: Kelamid ostavad alati ja hasardiga, Taagepera irvitab vaid ülbelt näkku, Kiivit laenas oma autojuhilt kõigi raamatute ostmiseks raha, Korrovitš teatas minu “Märtsivapustuste” peale, et see jama teda ei huvita; Laar ütles: “Ole hea ja kingi…” Vastukingiks sain hiljuti tema enese raamatud. Igatahes Riigikogu liikmele on reeglina palju raskem müüa kui lihtkodanikule, sest mitte kunagi ei ole neil väidetavalt raha taskus!

Teie viimane suurem ettevõtmine oli allkirjade kogumine avatud nimekirja toetuseks Riigikogu valimistel. Kogusite erainitsiatiivil 1850 allkirja ning andsite need 17. septembril Riigikogu aseesi- mehele Tunne Kelamile üle. Miks seda vaja on?

Mõnevõrra lihtsustatult võib öelda, et EKP jagunes mitmesuguste nimetustega fraktsioonideks ehk uuemas kõnepruugis erakondadeks. Seejuures võeti edukalt üle algselt tõepoolest rahvuslikul pinnal kujunenud pisiparteid. Ridade täielikuks puhastamiseks moodustatakse nüüd isamaalistest poliitikutest emaparteidest lahtilöönud/löövad elujõuetud pisiparteikesed. Nimetaksin seda nähtust poliitiliseks abordiks. Vaatamata paljudele (näilistele) erimeelsustele on kõik need fraktsioonid üksmeelsed praeguse valimissüsteemi säilitamisel, sest kõigis on välja kujunenud oma nomenklatuur, kes ei taha ega oskagi ilma võimuta elada. Oleme jõudnud umbseisu, sest praeguste nn “suletud nimekirjade” juures kanduvad valimistel väljajäänute hääled just nendele, keda mingi erakonna nimekirja etteotsa seatud. Loomulik oleks, et Riigikogu valimistel kujuneks valijate poolt antud häälte põhjal loomulik pingerida, mille parimatele kanduksid üle väljajäänute hääled. Siis oleks tõepoolest mõtet valima minna ning Riigikogu saali ei täidaks ikka ja jälle end juba ammu ammendanud poliitikud. Toon näite omaenese kandideerimisest eelmistel valimistel “Parempoolsete” ridades. Olin juba andnud süümevande ning käisin valimiseelsetel õppustel. Minu võimalikust valimisedust ärahirmutatud maavanem Meelis Paavel nõudis erakonna juhatuselt minu nimekirjast väljaarvamist, sest ma saavat vaid max 100 häält ning peletavat 2000. Nii ei jäetud mind isegi mitte nimekirja viimaseks, s.o 150ndaks. Tänu suletud nimekirjale pääseski Paavel asendusliikmena Riigikokku, kuid viimastel kohalikel valimistel ei pääsenud ta oma 19 häälega isegi mitte Palamuse valla volikokku. Suletud nimekirjad on meie rahva poliitiline surm!

Mis on allkirjalehtedest saanud?

Tegelikult mitte midagi, vaatamata asjaolule, et nende üleandmine toimus väga pidulikus õhkkonnas pea terve fraktsiooni juuresolekul ning aplausi saatel. Peaaegu kaks kuud on vaikses varjusurmas Isamaaliidu vastavasisuline eelnõu – ei kippu ega kõppu. Neid eelnõusid antaksegi tihtipeale sisse vaid mänguliselt, s.o poliitilise profiidi lõikamiseks. Nii on Enn Tarto Riigikogu “stammkunde”, kuid alles nüüd, enne valimisi andis ta ilmses taasvalimislootuses sisse eelnõu pensionisoodustuseks ka Siberis sündinud küüditatute lastele. Aga probleem on üleval juba kümmekond aastat ning kõigile ülihästi teada. Kui Tartot tõepoolest oleks huvitanud nende kannatanute käekäik, miks ootas ta siis küüniliselt poliitilise kapitali saamise huvides ära valimiseelse aja, miks ei teinud ta seda varem?

Milline oleks lahendus?

Loomulikult üleminek avatud nimekirjadele, mis tooks Riigikokku uusi inimesi ja uusi tuuli ning paneks taasvalimisele mõtlevad rahvaasemikud tõsist tööd tegema ning ühtlasi pidevalt inimestega suhtlema. Praegu nad ei teagi, kuidas rahvas tegelikult elab. Aga selge on ka see, et kui me end ise ei aita, siis ei aita meid keegi. Läheme kõik Riigikogu valima, et isegi praeguse valimissüsteemi juures anda mandaat mõnele uuele tegijale.