Eestlase asemik

Praegusel sügistalvisel ajal, mil käib valimisvõitlus mitmel tandril, küll kohalikes omavalitsustes, küll riigikogu eelvalimisvõistlusel, on kole ja paha olla. Mehikesed poseerivad ja kemplevad olematute ja olnud võitudega. Meiega võidad! Lubab üks erakonnakese juht. Aga keda? Kellele ta sõja on välja kuulutanud? Kas mulle või sulle. Ja mille eest? Nad jalutavad teatraalses poosis kehvas lavastuses, käed püksitaskus ekraanilt üle, külmetavad vanniserval, et kõike välja lubades meie asemikeks tulla. Mehike on ette kindel, et võidab TEMA ise…
Mõnele rahvusgrupile võib isegi meeldida nahaalne ja küüniline võimuiha, sest on ju harjutud kedagi kummardama, et siis aastaid hiljem jumalus surnust peast maast või seinast välja kiskuda ja minema visata. Kas selleks on vaja jälle 50-70 aastat?

Vaadakem siis ikka enne enda ümber. Valigem inimesed, kes oma põhimõtteid ei m u u d a. Kes oli kommunist, jäägu minevikku. Tema eestlase asendajaks riigikokku ja omavalitsusse ei kõlba. Ka mitte ametiasutustesse Inimesi juhtima. Kes värvi on vahetanud, ei kõlba samuti, las istuvad kodus üheskoos ning korraldavad ja käsutavad seal… Aitab juba!
Aga kus sa sellega, nemad need kõige õigemad eestlased ongi. Kõige kõvema häälega, kavala demagoogia ja võinäoga. Ja lihtsameelsed usuvad. Mälu on nii – lühike.
Kole lugu, aga nii ta läheb – jälle vanad ülemnõukogu libekeeled eesotsas ning ülejäänutel, n-ö uustulnukatel ees ootamas suured pingutused, et hoida riiki tasakaalus.

Jõudu kõigile neile eestlastele, kes tagurlaste vastu sõtta lähevad!

Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja