1944. aasta sügise somnambuul Eestimaal

tekst: Margit-Mariann Koppel
fotod: anu ilp, sven tupits

Eetla (Katariina Lauk-Tamm) mererannal. Teised läksid, tema jäi.

1944. a traagilisest sügisest Eestimaa rannal räägib Sulev Keeduse poolt vändatav mängufilm “Somnambuul”. Tegevuspaigaks on rannarootsi kaluriküla, kuhu jääb vaid 3 inimest. Elupõline majakavaht Gottfrid (Evald Aavik) oma tütre Eetlaga (Katariina Lauk-Tamm) ning armeest deserteerunud arst Kasper (Ivo Uukkivi). Pinget pakuvad suhted inimeste vahel ja nende sees ning kuidas uute oludega kohanema hakatakse.

Lummav võttepaik leiti Saaremaal Tagamõisa poolsaarel Harilaiul asuval Kiipsaare nukil. Film valmib stuudiote F-7 ning Soome Kinotar OY koostööna. Esilinastus on kavandatud 2003. aasta algusesse. Käsikirja valmimine võttis aega kolm aastat ja stsenaariumi kirjutasid kahasse Madis Kõiv ning Sulev Keedus.

Alljärgnevalt pakume valitud katkendi algsest kirjanduslikust stsenaariumist.

Põgenemine
September. Neljakümne neljanda aasta sügis Eestimaal. Hall ja rahutu meri, sama hall taevas. Märjas kummimantlis Gottfrid seisab vee piiril, pilk meres kinni. Tihe uduvihm peksab kaldalseisjale kuklasse. Pikad märjad juuksesalgud on kleepunud halli habemetüükasse. Mees rähmab kämblaga üle lõua, surub kootud villase mütsi sügavale pähe ja keerab minekule. Astub taarudes piki kallast, jääb siis seisma, teeb kätega ebamäärase liigutuse… Keerab tagasi. Läheb pikkade mõõdetud sammudega, jõuab lehmani, seob selle vankri taha ohelikku, upitab end vankri äärele istuma, võtab ohjad. Hobune tõmbab vankri liikuma, pöörab kiviselt kaldapealselt maa poole tagasi. Vihm. Puuvaiadel sadamasild. Silla otsas kaks lahtist paati. Mõlemad pilgeni inimesi täis.

Majakavaht Gottfridi (Evald Aavik) kireks on tuletorn ja linnud.

Naised seisavad pampude ja kohvrite vahel püsti, vahivad, kuidas kaks meest püüavad rabelevat lammast paati tõsta. Üks paat tõugatakse sillast lahti, teiselt hüppab keegi püssiga mees sillale tagasi, võtab niutsuval koeral kaelarihmast kinni, teise käega keerab püssitoru loomale kuklasse. Inimesed paadis keeravad pilgud kõrvale. Üks naistest jääb vaatama. Lükkab pearäti õlgadele, vahib oma suurte hallide silmadega. Vankriäärel istuv Gottfrid ja ohelikus lonkiv lehm liiguvad mööda rannaäärset teed. Kõlab püssipauk. Hobune jääb seisma, kuulatab, lehm vankrisabas teeb häält, vanker tõmmatakse jälle liikuma.

Öö. (Viies episood)
/…/ Gottfrid topib juba mitmendat padrunit, teeb seda rahulikult ja keskendunult. Eetla tõstab kingad truubile tagasi, läheb paljajalu välja. Jookseb läbi vihma peldiku poole. Automaadivalangud. Koer haugub ja vingub. Eetla seisab keset õue, kuulab. Kostuvad üksikud lasud. Paar kauget plahvatust. Eetla tõstab kummimantli kõrgemale, kükitab. Veel paar plahvatust, arusaamatud hääled. Eetla tõuseb, kergitab riideid, jookseb toa poole, takerdub mantlisse, kukub. Tõuseb, jookseb trepile, uksest sisse. Keerab ukse lukku, jookseb trampides kitsast puutrepist üles toapeale. Tõmbab riivi ette. Gottfrid jääb kuulama, keerab tahi alla ja raadio kinni, läheb aknale. Vihm peksab vastu aknaklaasi. Eetla kükitab vastu ust, jalad vastu rinda surutud. Aknaruudu tume valguslaik. Trepikägin. Gottfrid vajutab lingi alla.
Gottfrid: ”Eetla…” Eetla kisub jalad lõua alla, ei vasta. Gottfrid: ”Eetla…mis sa siin teed? Külm hakkab. Tule alla.” Eetla surub lõua vastu rinda, lõug väriseb.
Eetla: ”Lähme minema.”
Gottfrid: ”Tee uks lahti ja tule alla.”
Eetla: ”Lähme kohe, ma ei saa siin olla.”
Gottfrid: ”Kus me lähme?”
Eetla: ”Nad tulevad kohe siia sisse. Nad nägid aknast tuld ja tulevad.”
Gottfrid: ”Ma kustutasin tule ära.”
Eetla: ”See ei aita.”
Gottfrid: ”Mis siis aitab?”
Eetla: ”Ma ei tea.”
Gottfrid: ”Kuula nüüd… inimene…ega me neist nagunii ei pääse, kusagil tuleb meil neid ikka oodata.”
Eetla: “Mispärast?”
Gottfrid: ”Sellepärast, et sa minema ei tahtnud sõita.”
Eetla: “Kust sa tead, et ei tahtnud?”
Gottfrid: ”Mis sa siis ei läinud?”
Eetla: “Ma ei läinud sellepärast… et ma ei läinud. Aga siit tühjast majast ma lähen ära.”
Gottfrid: “Kuhu? Läbi vihma? Pimedas…”
Eetla: “Ükspuha, kasvõi torni. Seal vähemalt on näha ja kuulda…”
Gottfrid: “Mida sa veel kuulda tahad?”
Eetla: (karjub) “Ma ei saa nii olla, et midagi pole kuulda. Nemad on juba siin ja me ei kuule…”
Gottfrid: “Küll me juba kuuleme…kui nad tulevad. Need, kes väljas paugutasid, on väljas. Sees oleme meie kahekesi, ja siit ei ole meil praegu kuhugi minna.”
Eetla: “Ja siia me sisse jääme. Ja nemad tulevad. Sa vist tahad näha, kuidas nad mind ära raiskavad. (karjub) Raiskavad mu ära… Pidid kõik raiskama, noored ja vanad kah. Seda sa tahad näha…Nad panevad majale tule otsa, et sa paremini näeksid, kuidas nad seda minuga teevad…ma olen ju emane…nagu emagi oli…”
Gottfrid: “Eetla!”

Läksin, jalas venna uued kingad ja kaasas fotoalbum

Sulev Keeduse filmi “Somnambuul” tegevuspaigaks on Vilsandi Rahvuspargis Harilaiul asuv Kiipsaare nukk. Filmis on tegelased ja sündmustik välja mõeldud, sestap käisin Vilsandil uurimas, kuidas minek tegelikult toimus.

Hobusetallist on saanud taas elumaja. Jaan ja Mai-Liis Teär Tolli talu trepil.

1944. a sügist Vilsandil meenutab Tolli talu perepoeg Jaan Elmar Teär, kelle vanaisa Jaen oli kuulus meremees, laevaehitaja, saare suurim laevaomanik ja Vilsandi Päästejaama ülem kuni surmani 1925. Teda kutsuti “Tolli vanaks” ja Metskapteniks. Ta oli vähe aega koolis käinud, kuid oskas ometi kolme-nelja võõrkeelt. Isa Julius aga pidas Kuressaares merekooli ning temast sai üks 1941. aastal kommunistide poolt Kuressaare Lossihoovil 18.09 toime pandud massimõrva ohvreid.

Hollandlane ristis Vilsandi saare

Kunagisele rannarootslaste elule saarel viitab Vilsandil praegu vaid külanimi – Rootsiküla. Vilsandi on asustanud 18. sajandil saarlased, kes saadeti sinna mõisamaid valvama. 1809 on märgitud Vilsandil neli talu ja üheksa kalurihütti. Vanim põline eesti perekond on ilmselt 1796. a Karala mõisast Laido nimelisele kohale saadetud inimesed, kes 1826. aastast kannavad perenime Mender (hüütud ka Mänder). 1860 elas aga juba saarel 18 peret.
Oma panuse saare asustamisel on andnud ka hollandi laevnik Johann Doll, kelle laev 1703. aastal Vilsandi lähedal põhja läks ning kes pärast seda saarele elama jäi. Siis oli saarel elanud peale tema üksainuke pere. Hollandlane ristis saare nimega “Felsland”, mis tähendab tõlkes “kaljusaar”. Perekonnanime Doll järgi nime saanud Tolli talu oligi algul ainuke 1,0925 ha (80 tiinu) suurune täismajapidamisega vabatalu kogu saarel. Mõisamaade ümberkorraldamisega tuli saarele aga rahvast juurde ning peamiseks elatusallikaks sai 1934. a rahvaloenduse järgi 32 majapidamisele ning 169 elanikule merendus ja kalapüük.

Julius Teär Papisaares uue laeva ehitusel (m/s Oskar).

Enne sõda oli Vilsandis 8 mootorpaati, 6 suuremat purjepaati ja 36 sõudepaati. Vilsandlased olid haritumad, kultuursemad ja lõbujanulisemad kui saarlased. Nende kodud olid ilusamad ja sisustus moodsam. Isegi aialipid olid värvitud. Saarelt on sirgunud 16 kaptenit. Tolli talust sirgus kolm kaptenit ning samuti olid kaptenid kaks väimeest. See talu oli ainuke, kuhu muretseti põllutöömasinaid ning seda kutsuti “Tolli mõisaks”. Talul oli enne sõda kaks suurt mootorpaati ja kaks väiksemat kalapaati.

Metskapten Jaen Teäri pojapoeg meenutab 19. septembri ööd 1944

Tolli talu häärberi punane katus kõrgub nüüdki üle kadakate ja paistab kaugele. Perepoeg Jaan oli Vilsandile suvitama kaasa võtnud ka osa lapselapsi. Nagu enne sõda, paistab Tolli talu nüüdki teiste hulgast erilisusega silma. Nimelt kasvatatakse seal jaanalinde ning just tänavune suvi jääb verstapostiks, sest jaanalinnud said esimesed järglased. Tõsi küll, need kaks imearmast udusulepalli olid pigem noore broileri mõõtu. Jaanalindude kasvatamine on hobi, sest ei Jaan ega tema proua Mai-Liis ole hariduselt zooloogid.
Jaan Teär on sündinud Kuressaares jõululaupäeva õhtul 1930. Isatalus oli 5 hobust, 30 lehma, sadakond lammast, sead ja kanad veel peale selle. Vilja eriti ei kasvatatud, sest see kasvas halvasti. Oma tarbeks kasvatati kartulit.
Kuulsast suguvõsast võrsunud mees meenutab 1944. a sügist Vilsandil nii: ”Kuna minu isa ja tema vanem vend Karl lasti Kuressaare Lossihoovis 1941. aastal maha, siis, kui saksa sõjavägi kadus ära ja venelane hakkas tagasi tulema, oli meie pere otsus päris kindel, et tuleb ära minna. Meil oli olnud vanasti üks kaunis kiire mootorpaat, nimega “Jaen Teär”. Kui venelased ära läksid, siis see leiti ühelt karilt ja me tõime ta siia ning kartuses, et sakslased selle meilt ära võtavad, panime selle paadikuuri ja seal see seisis mitu aastat. Oli 19. 09. 1944, selleks ööseks oli kokku lepitud, et minnakse. Puupaati oli vaja enne vett sisse panna, et see tee peal ei upuks. See ülesanne anti mulle. Lahkusin kodust, jalas venna uued kingad ja kaasas perekonna fotoalbum. Paar saksa sõdurit oli tuletornis ja karjusid meile. Nad hakkasid meie poole sõitma. Teised panid ajama, aga meie paati tuli vett niivõrd palju sisse, et ei saanud mootorit käima. Suutsime siiski välja aerutada, sest teadsime, et sakslastele oli antud käsk meid takistada. Sakslasi meelitasime moosi ja piiritusega, sest nad olid näinud, et paadid sõitsid Papissaarest välja. Olime aerutanud paar tundi, kuid veepump ka tõrkus. Loopisime vett välja. Lõpuks muutus paat tihkeks ja mootor hakkas viimaks tööle. Puhus tuult, aga tormi ei olnud. Torm tuli paar päeva hiljem. Vahepeal läks mõni paat teise koha pealt ka, kuid sel päeval läks Vilsandi 155 inimesest kõige suurem hulk minema. Kokku 30-40 inimest. Neil kokkuvõttes ehk ligi sajal inimesel, kes Vilsandilt välismaale läksid, kõigil see õnnestus. Nende saatusest, kes siia jäid, ei olnud meil midagi teada, sest kõik kontaktid olid ju täiesti kadunud. Selle mootorpaadiga tehti veel mitu reisi, kuni ühelt reisilt enam paat pärale ei jõudnud.”

Elumajast tehti hobusetall

“Kuulu järgi elasid meie talus algul sees vene mereväelased. Peale sõda mõtles kolhoos, et see on kulakutalu ja võib teha, mis tahes. Üks majaots kisuti traktoriga otsast katki ning siis elasid elumajas kas hobused või koguni sõnnid. Viimane kasutaja oli keskkonnaministeerium, kellel oli vaja mingisugust keskust ja nemad lammutasid veel kaks maja, mis vanaisa poolt ehitatud olid. Talu kõrvalhoonetest on alles veel sepikoda, kus on nüüd saun, ning endine kuivati, kus elavad jaanalindude eest hoolitsejad. Vilsandilt lahkunutest on oma maad tagasi võtnud ligi paarkümmend inimest. Põhiliselt suvekodudeks, sest talvel pole siin suurt midagi teha. Minu naine Mai-Liis on sündinud 1938. a Tallinnas ning tema pere põgenes samuti 1944 üle mere Rootsi.”

12 talu jäi täiesti tühjaks

Vilsandi Rahvuspargi töötaja Kadri Kullapere käest saadud andmetel lahkus saarelt 1944. aastal 96 inimest. Üks põgenes veel 1956. a ja teine 1959. 12 talu jäi täiesti tühjaks, saarele jäi 46 inimest. Aastail 1944-1948 on surnud saarel 10 inimest. Üks mees hukkus 1944 rindel. Kaks inimest on surnud, olles juba USA-sse ja Kanadasse jõudnud, 1946. Põgenikest leidis 72 inimest varjupaiga Rootsis, 11 USA-s, 2 Saksamaal, 12 Kanadas. 49 inimest on neist juba manalasse varisenud, saarele jäänutest on surnud (1993. a seisuga) kokku 38 inimest.
“Memento” andmebaasist kontrollides selgus, et nõukogude repressioonid ei tabanud saarele jäänutest ühtegi. Vähemalt nimekirjades neid ei esine. Küll aga küüditati 1941. a Vilsandi saarelt 1882. a sündinud kalur Aleksander Albo, kes suri 1942 Leningradis. Ka Vilsandi linnuriigi rajaja “linnukuningas” Artur Toom arreteeriti juba 11. juunil 1941 Kuressaares ja mõisteti erinõupidamise otsusega postuumselt 16. mail 1942 surma mahalaskmise läbi, sest A. Toom oli juba vangilaagris surnud 29. märtsil 1942 Molotovi oblastis. 14. juunil 1941 küüditati Siberisse tema naine ja tütar, kes oli siis 6 aastane. Nende vanem tütar suri Tallinnas 1943 tuberkuloosi.
Ränkade aegade mõju on saarel näha tänapäevalgi. Talvel elab saarel vaid paar inimest ning toitu tuleb varuda vähemalt kaheks kuuks, sest ei ole teada, millal paat üle mere pääseb. Selleks, et saar oleks elujõuline, peaks uuringute kohaselt seal elama vähemalt 50-70 inimest. Saare kauaaegne suletus mõjutab ka suvist turismi, mida jagub napilt poolteist kuud.
“Turismitalu on pigem hobi, majanduslikult ei tasu see ära,” ütleb Kusti turismitalu pidav Kadri Kullapere. Kala küll püütakse, aga kala on väheseks jäänud. Paned võrgu sisse ja saad kolm kala. Paljugi oleks ka Vilsandi elu edendamisel tolku “Saarte seadusest”, mis aga hallitab Riigikogus juba 1993. aastast saadik. “Meie silmad seda ilmselt enam ei näe, kui Vilsandi taas jalule tõuseb,” võtab Kadri olukorra kokku.

Miks ei ole suudetud “Saarte seadust” vastu võtta?

Riigikogu liige Laine Tarvis: “Saarte seaduse” eelnõu on tõepoolest olnud Riigikogu menetluses mitme eelneva Riigikogu koosseisu ajal ja seadusena pole seda vastu võtta õnnestunud. Tundub, et real Riigikogu liikmetel oli ja on ka praegu raske mõista, et riigil peab olema regionaalpoliitika raskesti ligipääsetavate alade, ääremaade jm sarnase kohta. Eriti ei saada aru saarte olukorrast, kus veetõke seab täiendavad raskused elule. Ollakse liiga linnakesksed. Nagu ma olen kuulnud, arvati eelmises Riigikogu koosseisus, et saarte seadust polevat vaja ja võiks piirduda väikesaarte seadusega. Kuna eelnõu autorid ja Eesti Saarte Kogu, kes esindab kõiki Eesti saari, olid seisukohal, et seadust vajatakse kõikide saarte, nii suurte kui väikesaarte jaoks, siis olevat autorid eelmises Riigikogu koosseisus eelnõu menetlusest tagasi võtnud, et ära hoida saarte seaduse vastuvõtmine ainult väikesaarte seadusena. Käesoleva Riigikogu koosseisu 17 Riigikogu saarte toetusgrupi liiget andsid saarte seaduse eelnõu järjekordselt menetlusse k.a veebruaris (seaduseelnõu nr. 1002 SE Saarte seadus). Esimene lugemine oli 7. mail k.a. Muudatusettepanekud esitati 16. maiks k.a. Teist lugemist ei ole veel olnud. Mis puutub Ida-Virumaasse ja teistesse piirkondadesse, siis on õige, et Eesti vajab tingimata regionaalarengu seadust, sest meil on kõrvuti saartega ka teisi piirkondi, kus regionaalpoliitilised meetmed peavad toimima. Praegu on Eestis regionaalpoliitika kohta kontseptsioon ja strateegia (valitsuse kinnitatud), kuid selgub, et need ei toimi ja seadust on vaja. Lätis ja Leedus on regionaalarengu seadused vastu võetud. Kas saarte seadus eraldi vastu võtta kõrvuti regionaalarengu seadusega, see on poliitilise otsuse küsimus. Igal juhul regionaalarengu seaduse eelnõu ettevalmistamisega on juba alustatud.