Millest mõtleb intelligents?

tekst: ANTS SILD
akadeemilise mõttevahetuse INTELLIGENTSI VASTUTUS algataja

Nii EÜS VELJESTO väljaande MÕTTEID VALMIVAST INTELLIGENTSIST faksiimiletrükk (1997) kui ka sellele järgnenud ulatuslik ankeetküsitlus (SIRP aprill – august 1998) ja kokkuvõte (PM KULTUUR nr 32, 2. okt 1998) oleks pidanud siinkirjutaja arvates vallandama äikeselise iseloomu ja puhastava toimega mõtetetulva, selgitamaks poolsajandiks seiskunud ja taasiseseisvumise eel, ajal ja järel mitut pidi segipööratud Eesti akadeemilise ja hariduselu tiigivett.

Viis aastat hiljem tuleb tunnistada: professor MATI HINDI artikliga INTELLIGENDI VASTUTUS (SIRP, 17. ja 24. aprill 1998) ankeedile antud tugev, kahurväe ettevalmistustulele sarnanev ajakirjanduslik avalöök tabas tühjust – läbimurret ei toimunud, tuimuse tamm ei murdunud, haritlaskonna ja eliidi – kogu ühiskonna arengu seisukohalt oluline suurarutelu ei käivitunud sellises mahus ja teravuses, nagu loodetud.
Kuigi ankeet püsis SIRBIS pool aastat intelligentsi silme ees, püüti seda kas mitte näha või kardeti teemat otsekui lõhkemata süütepommi, millest igaks juhuks kasulikum kaarega mööda käia. Ehk oli intelligents aktiivsusega omariikluse saavutamisel peaeesmärgi – võimaluste ja valikute paljusus, teatud sõna- ning mõttevabadus – juba saavutanud ja sellega end rahuldanud ega soovinudki enamat? Kui nii, siis on kahju sellisest intelligentsist. Kui aga lugu oli kuidagi teistmoodi, siis küsigem: miks intelligents ühtäkki oma eeskäija rolli minetas, kõrvale tõmbus, ülitarga ründina urgu puges ning seal nüüd sündmuste käiku jälgides raskelt ohkab ning pead vangutab? Põhjusi sellisteks küsimisteks annab praegune haridusmaastik.

Näib, nagu oleks pika punnitamise peale õnnestunud taastada Eesti NSV hariduselu kõigis tema parameetrites. Sest selle kunagised juhid – venestajad ja ümberrahvastajad, kelle tegevuse tulemusena heideti kaheksakümnendate aastate alguses Eesti koolidest välja arvestatav hulk rahvuslikult mõtlevaid ja ka vastavalt tegutsenud noori – on saanud taas “rahvatribuunideks”, kelle arvamusi ning nõuandeid läheb koogutades ja saba liputades otsima meie (vaba?!) ajakirjandus. Kui ajakiri EESTI NAINE küsitleb stagnaaja haridusministrit kui vastava ala pädevat arvamusliidrit, kui teleekraanile hüppab partei keskomitee endine haridusfunktsionäär ja jutustab, kuidas tema pedagoogikaülikoolis peaspetsialistina selekteerib tudengikandidaate, kui tuleb teateid ministrite nõukogu endise peamehe uuest professuurist ja kuuleme, kuidas “julged poisid” Karl Kortelaineni kunagisest kontorist tulevastele diplomaatidele oma tarkusi jagavad, tahad baskinlikult hüüda: mitte... midagi pole muutunud!

Akadeemilisele ankeetküsitlusele vastanud tundsid juba viis aastat tagasi suurt muret Eesti vaimuelus toimunu, veel enam aga tulevikus toimuva pärast. Pedagoogikaõppejõud ja hariduspublitsist Tiiu Kuurme näiteks pani valmivale intelligentsile verd tarretama paneva diagnoosi: asjalik, professionaalne, edukas - ent hingetu ja kalk Darwini ühiskonna intelligents! Professor Eduard Vääri muretses haridustaseme üldise languse, ametnike üleoleva suhtumise pärast teadmistesse, prof. emeritus Jüri Kuum Vene okupatsioonist põhjustatud eetika ja moraali languse pärast jne.
Tuleb tunnistada, et nende hirm oli põhjendatud. Kardetu on nüüd teoks saanud. Seda kinnitavad teated tänasest tegelikkusest.
“Kogu meie haridussüsteem on täielikult segi aetud” ( HANDO RUNNEL, PM 28. aug. 2002);
“uus kõrgharidussüsteem meenutab mingeid kaugeid nõukogudeaegseid süsteeme, mil kolm esimest õpiaastat andsid mittetäieliku kõrghariduse ja viimased kaks täieliku. See on otsekui tagasiminek tollesse aega” (TPÜ prof. TOOMAS LIIV, samas).

Kui lehed toovad üksteise järel ära pettur-õppejõudude nimekirju, kui kuuled, kuidas professor laseb kanda üliõpilasel õppemaksu isiklikule pangaarvele, kuidas Moskva Kõrgema Parteikooli kasvandik, kellel pensioniiga täitus juba laulva revolutsiooni ajal, õpetab Eesti Vabariigis tudengitele turumajandust ning ärieetikat, siis kõlab küsimus intelligentsi vastutusest eriti aktuaalselt ja ülimalt valusalt. Kohati aga võikalt. Sest pätistumine akadeemilisel alal (prof. akadeemik UNO MERESTE termin) paneb mõtlema. Kas me sellist Eesti uueksloomist tahtsimegi? Hariduse alal kohe kindlasti mitte. Sest haridus on ainuke, mis meie rahvale veel jäänud. Ning seda tuleb hoida.Viimast kinnitab ka ajalooline kogemus. Mis on sedavõrd markantne, et tasub meenutamist.
“Meie ei saa ütelda, et meie eliit tervikuna oleks negatiivne. Märtrite ja liigheade eeskujude kõrval on aga kahjuks siiski ka küllalt negatiivseid kujusid, kes oma eeskujuga okupatsiooni ajal ei kõlvanud teistele juhiseid andma, liiati veel teistele oma isikliku tegevusega eeskuju pakkuma. See kurb nähtus kohustab meid tänapäeval seda enam hoolitsema, et hingehaavad, need traumaatilised valud ei jätkuks ega päranduks edasi nooremasse generatsiooni, vaid ravitaks välja. Et noorem generatsioon võiks uuesti siiralt ja puhtalt kuulutada, esindada, kaitsta, tõlgitseda eestluse südametunnistuse häält.”
(OSKAR LOORITSA kõnest noorkotkastele Stockholmis 1955)

Nendes ridades peitub ülevaade teatud osa eliidi käitumisest ning hinnang meie “märtrite ja liigheade” eeskujude tegevusele, kes okupatsioonis oma vaimu vägistada ei lasknud, kes raskusi trotsides akadeemilise väärikuse ning rahvuslikku haritlaskonda iseloomustava sirgeselgsusega oma suursugususe säilitasid. Nüüd aga, kus juhtumas see, et “õunapuu kultuurtüvele poogitakse metsik oks” (HANDO RUNNEL, PM 28.08.2002), on vaja sirutada nende ja nende veel elus olevate mõttekaaslaste poole käed ja paluda: päästkem haridus ning noored siin tegutsevate tumedate jõudude käest! Peame selgelt ja kindlalt deklareerima: meie rahvusliku kasvatuse ning hariduse huvid on prioriteetsed! Need asuvad eespool mistahes grupi või rühma ärilistest ehk kambahuvidest ning peavad saama rahuldatud esmajärjekorras.
Natsiooni elujõud, seda toetav kõlbeline kasvatus, teadus ja kultuur ning nendest võrsuv terve rahvustunne vajavad senisest hoopis suuremat tähelepanu. Eriti just viimane on oluline, sest “väikerahval ei saa rahvustunne kunagi küllalt tugev olla”
(JOHANNES AAVIK, Rahvustunde nõrkusest Eestis, 1927).
Kui neid tundeid ei tunne tänane intelligents, kui tema ei vea vaimu vankrit ja rahvast raskel eneseleidmise (taasleidmise) teel ei toeta, siis tulevikus meil lihtsalt pole neid, kes... “võiksid uuesti siiralt ja puhtalt kuulutada, esindada, kaitsta, tõlgitseda eestluse südametunnistuse häält.” Ilma selle hääleta aga oleme surnud. Vaimselt surnud, ehkki küll rahvuskeha mõnda aega veel edasi elab...

Vajame tõsist intellektuaalset sihiseadet, mille mõõtmeks inimest õnnestav ja motiveeriv teadmine iseseiva riigi edenemisest ja arengust. Vajame rohkem idealismi. Nii poliitikas, igapäevatöös kui ka hariduselus. Ja ausust ning otsekohesust väärnähtuste ja olukordade hindamisel, mis meie riiklikule elukorraldusele või rahvuspsühholoogiale vastuvõetamatud tunduvad olevat.
Eredaid näiteid vaimustunud aruteludest toob kogumik MÕTTEID VALMIVAST INTELLIGENTSIST, mis siinkirjutaja arvates huvipakkuv tagasivaade meie rahvuskultuurilise mõtte arengule, teatud lõikudes aga õpetlik teejuht ajaloo uutes keerdkäikudes kõndimisel.
Kogumik ütleb sõna õigel ajal OMAS AEGRUUMIS. Ta analüüsib ja arutleb, hoiatab ning manitseb hindama õigesti vaimu ja muid varandusi, mis kiired kaduma, kui priiskamine või pillav meelelaad ühiskonnas maksvusele pääsevad.
Tsiteerigem:
“Ei ole palju teisi kultuurrahva nimele pretendeerivaid väikerahvaid, kes oleksid oma ümbruselt nii hädaohtlikul seisukohal kui meie, kultuuriliselt nii noor kui meie, kehaliselt ja hingeliselt nii nõrk, ja kõigepäält, arvuliselt nii väike kui meie! /.../ Filosofeeritagu enda vabanduseks mis tahes, see seisukord nõuab idealismi kõigilt.”
(August Anni, “Meie ilmast ja ilmavaatest”, 1923 )

Kas olete selleteemalisi arutlusi uuel iseseisvusajal kuulnud? Millest mõtleb intelligents täna? Küsimus on tõsine. Ega või kuigi kauaks õhku rippuma jääda. Kaheksakümmend aastat tagasi teati seda ja sekkuti kõige energilisemal moel, kuigi hilisemat katastroofi vältida see ei aidanud. Kuidas läheb meie rahval uuel ringil, uute katsumuste korral? Halvasti – kui intelligents oma urgu jääb ja osavõtmatult vaimsel võitlustandril toimuva suunas vaatab, matslikult madalal ja arutul ainelisusel ning pööbellikul, punasest ajastust mõjustust saanud poliitilisel palaganil jätkuda lubab.
Kindlasti paremini aga sel juhul, kui intelligents rahvusaatelistes mõtetes ühineb ja praegust, peaaegu täielikult ummikussejooksnud hariduse, kultuuri ning ühiskonnaelu tasakaalukalt, aga otsustavalt õigetele rööbastele juhtima hakkab. Kuidas? Asju tuleb korraldada nii, et reaalne, olemasolev igapäevaelu muutuks ennekõike ausamaks ja kõigile talutavamaks, seejärel enamikule vatuvõetavaks ja rahuldavaks ning kõige lõpuks ideaalseks neile, kes teavad, mis on ideaal ning kes oskavad selle taotlusväärseks teha teistegi jaoks. Selline oleks kõige lühem vastus.
Säärane eesmärk, nagu juba öeldud ”nõuab idealismi kõigilt”. Ausam, altruistlikum rahvakiht ning osa intelligentsi sealhulgas on kindlasti muutuste poolt ning selleks ka vaimselt valmis. Kuid kas selleks on valmis ka meie riigi eetikapuudusse vajuv juhtkond?