Kaks sügispüha

TEKST: AHTO KAASIK

Rahvakalenderis on mitmeid sügispühi, mida võime tähenduselt ja tavadelt pidada maarahva omaks. Näiteks ussiurguminemise päev (8. IX), pekopäev (IX keskel), kolletamispäev (14. X), mardipäev (10. XI) ja hanipäev (24. XI). Teistest olulisemad on aga kasupäev ja hingedeaeg. Mida need pühad meie rahvale tähendavad ja kuidas neid pidada, sellest on juttu allpool.

KASUPÄEV ehk laiemalt tuntud mihklipäev, on 29. IX. Nagu muudegi maausuliste pühade puhul, eelistame siingi võõrkultuursest traditsioonist lähtuvale nimele maakeelset ja -meelset.

Aeg. Kasupäev on tähtsamaid pühi maarahva ajastajas. Karjalaskepäeva (23. IV) vastaspäevana on ta üks nn “postipäevi”, mil lõpeb üks ja algab teine majandusaasta pool. Suvetööd on põhiliselt läbi ja ees ootavad talvised toimetused. Vanasõnagi ütleb, et karjalaskepäeval algab suvi ja kasupäeval tali.

Tähendus. Kasupäev on sisult sügisene pööripüha. Sellest, kuidas kasupäeva peetakse, sõltub inimese käekäik talvel. Nagu pööripäeval ikka, ennustatakse ette talveilmasid ja inimsaatust ning tehakse tuld.
Kui pisut püüda, on võimalik muistse maarahvaga koos aduda, et toit tähendab elu. Toit aga kasvab põllul, heina- ja karjamaal, metsas ja veekogudes. Sõnaga, looduses, mis on hingestatud ja täidetud erinevate vägedega. Kasupäevaks on kogutud toit järgmiseks seitsmeks kuuks ning seeme järgmiseks kylviks. Seega on aeg tänada põldu, nurme,metsa, tuult, vihma ja päikest ning koos nendega rõõmustada.

Pühitsemine. “Mihklipäev on suur püha,” on maarahvas mitut puhku kinnitanud. Peeti pere- ja külapidusid, mille juurde varem kuulusid ka andide viimised ja palved.

Ettevalmistused. Nagu teistelgi pühadel, on aeg nüüd maha võetud. Eluruumid on hoolega koristatud. Saunas on haritud enese keha ja hinge. Nüüd võib püha tulla inimese ja ta kodu peale.
Kasupäevale eelneb “sapi” e “raudnädal”, mil ei tohi kapsaid korjata ega sisse teha. Kasupäeval enesel on soovitav vaid üks töö – majaseinte tihendamine.
Ettevalmistused kasupäevaks algavad tegelikult juba kevadel, kui valitakse välja must oinastall ja tõotatakse sügiseseks anniks. Kui sellist pole võtta, kõlbab mõni teinegi loom. Näiteks lammas, põrsas või kana. Antslas on kõneldud ka mihklisõnnist. Kasulaupäeval või kasupäeva hommikul saab loom ära veristatud ja küpsetatud.

Toit. Lihast tehakse sülti, suppi ja verikäkke. Kaetakse rikkalik toidulaud, kus on road kõikidest sügisandidest. Ning kasupäeva õhtuks peab kõik see söödud olema. Nii kasupäevaks tehtud roogadest kui õllest läheb esimene osa kahjaks.
Mihklipäev tapõti põrsa. Yts miis oll lubanu mihklipääväs põrst ar tappa, oll jäänu erätalitusõ peräst tapmada, a nii susi tõõsõl hummungul ärki veeü. “Mis lupat, tuu olgu tettü,” um vanarahva ütlemine. Rõuge.
Mihklipäävaks piab õlut tegema ja pääva enese homiku ühe lamba ära tapma, mudu juhtuvad talvel õnnetused. Põltsamaa.
Mihklipäeval keedeti õhtu leha ja käkke ning viidi ka vaimudele tare otsa peale, kivikalmudele ja –varedele. Tarvastu.

HINGEDEAEG. Maarahva suhe surnutesse võib esmapilgul tunduda kummastav. Kuid kui järele mõelda, leiab selles paljugi tuttavlikku. Kui inimene sureb ja lahkub siitilmast, ei lahku ta ometi oma perekonnast, hõimust ja rahvast. Oma mõtetes ja tegudeski oleme alatihti nendega, kes läinud Toonela maile. Me oleme esivanematega üks kogukond, mis aegajalt teatud päevadel jälle kokku saab. Maarahva meeles on need päevad pühad.

Hingede aeg kestab nädalast kuue nädalani, sügiskuu algusest jõuludeni. Sagedamini on arvatud, et hingedeaeg algab nädal peale kasupäeva ja lõpeb nädal enne mardipäeva (6. X – 3. XI). Kuna pärimus kõneleb väga erinevatest kuupäevadest, on võimalik, et varem oli hingedeaeg seotud kuukalenderiga. Kindel on aga see, et hingedeajal peaksid olema vaiksed ja udused ilmad. Kui hingedeajal on tuuline, on hinged rahulolematud.
Ma mäleta veel üteldi: „Engiaigu om nii vaikne, et puuleht ka ei liigu, et aena vai villä põllul rõuku paned, vajub kokku ja ei kuiva, lääb kopitama.“ Kõneldi, et selleperäst om vaikne, et engeaigu surnude enge käevä, tol ajal ütest tõise käevä. Oma kodun, kos na eläsivä ja kost neid mateti ja kõnniva ka mujal, kos na om elun käenu. Nõo.

Jaguaeg. Põhjarannikul Jõvist Juelehtme* kihelkonnani peetakse jaguaega. See kestab tavaliselt üheksa öödpäeva enne ja üheksa pärast mardipäeva. Sel ajal peetakse neljapäeviti jaguõhtuid.

Hingedepäevad on päevad, mil hinged tulevad koju, mil neid võõrustatakse ja mil nad sealt lahkuvad. Mõnel pool on hingedepäevi peetud järjestikustel esmaspäevadel ja teisipäevadel. Tavaliselt on seda tehtud siiski neljapäeviti.
Hingedeajal hoitakse kodud puhtad ja vaiksed. Müra tekitavad tööd lükatakse edasi ning õhtuti ei töötata sootuks. Neil õhtuil on sobiv mõistatada mõistatusi ja jutustada lugusid.

Hingede sissetulemine. Tava kohaselt tapetakse hingede tulemise päeval loom. Mõnel pool kana või kukk, mõnel pool jälle tall või põrsas. Värskest lihast valmistatakse road, millega kostitatakse surnud omakseid. Seejuures tuleks pakkuda kõike paremat, mis majapidamises on. Tavakohased hingedepäeva toidud on veel rammus leemesupp, verikäkid, tangupudru, kohupiim, koorimata piim ehk talupiim, õlu ja leib. Mulgi tava ei luba hingedele pakkuda herneid ja ube.
Lõuna-Eestis viidi hingedele mõeldud toit tavaliselt pööningule ja asetati olviaugus olevale lauakesele, räästa alla või selleks mõeldud ohvripakkudele.
Sis viiti ingedele süüa. Ingedepäe olli kohe kaks nädalt peale mihklepäeva. Kanu ja kukka tapeti ja limbisuppi tehti ja viiti üles tare otsa pääle, et tulge nüüd kõik sugulased, sõbrakesed, õeksed ja vennaksed otsma. Kui inged jälle ära läksid, siis tapeti lammas ja tehti verikäkki ja viiti neile jälle seda. Viljandi.
Põhja-Eestis kaetakse laud aga tavaliselt tuppa või sauna.
Surnutepüha lauba õhta kattab majaperenaine laua roogadega ja kutsub siis surnud, kes omast majast surnud on ja ka sugulased ja tuttavad, keda aga mäletab, sööma. Kui juba natukene aega vaiksel viisil on mööda läinud, võtab perenaine kätte rätiku ja hakkab surnuid välja ajama, ööldes: „Sõite, jõite, minge välja!“ Peale selle istub oma pere lauda sööma ja pühitsevad vaiksel viisil surnutepüha. Iisaku
Toitu on viidud ka majapidamishoonetesse ja hiiepuude alla.

Hingede väljaminemise päevaks tapetakse taas loom ja valmistatakse sellest piduroad. Hingedele köetakse saun ja peale söömaaega saadetakse nad ära, paludes, et mindaks teed mööda ja õnnistaksid pere ettevõtmisi.

Hinged tulevad ka tänavu. Maailm muutub üha kiirenevas tempos, kuid meie rahva juured ja elupõline pärimus jäävad samaks. Suur loona teeb ikka oma ringkäiku, hingedeaeg tuleb omal ajal ning koos sellega tulevad koju käima meie surnud esivanemad ja sõbrad. Neid võib ignoreerida, kuid nendega võib ka arvestada. Seejuures pole kuigi tähtis, kus me elame, vaid see, kuidas me neid vastu võtame. Seepärast saame linnakorteriski hoida hingedeajal vaikust ja puhtust ning pakkuda kallitele külalistele kõike paremat, mis meil on. Ikka nii nagu maarahval tavaks.

* Kasutatud on kohalikke, murdekeelseid nimesid.