Eesti Leegion 60

tekst: K&E

28.08. 2002 tähistasid endised leegionärid Toilas juubelikokkutulekul 60 aasta möödumist Eesti Leegioni moodustamisest.

Evald-Voldemar Paeveer

Oma sõjameheteed meenutab 20.div.47. rüg. 1 pat. 4. komp. 4. jao ülem, kapral Evald-Voldemar Paeveer. Teda on autasustatud II kl Raudristi, IV kl Kotkaristi, III kl Teeneteristi ja mitmete teiste aumärkide ning medalitega. Kolmest vennast kaks tegid sõja läbi saksa armees ja üks punaarmees.
Olen sündinud 18. juulil 1923 Narvas. Peres oli 5 last. Õde Hilda-Johanna ja vennad Arthur-Aleksander, Meinhard-Johannes ning Kuuno. Koolis käisin Narva 3. Algkoolis. Kolisime elama Virumaale Mustajõele. Tegime põllutööd, vanem vend Arthur töötas Tallinnas Harju prefektuuris konstaablina. Teine vend Meinhard oli Mustvees piirivalvur ning kui venelased sisse tulid, siis töökohad kaotati ja ta suunati Tallinna. Kui sõda hakkas, siis sakslane tuli teisele poole Narva jõge sisse. Kaks nädalat oli olukord, kus Eesti poolel polnud ühtegi venelast ja sakslased käisid 4-5 korda paadiga üle Narva jõe meie juures ning said mune, võid, pekki ja andsid meile sigarette.

Njemets! Njemets!

Tegin hobusega rukkimaad, kui mets läks kaheks ning venelased tulid. Meid aeti kodunt välja. Loomad viidi ära, jäid sead ja kanad. Väeosa ülem, venelasest major ütles, et katsuge ära viia, et meil läheb siin lahinguteks. Teisele poole Mustajõge tulid ka venelased. Meil oli oma paat vee sisse ära uputatud. Major küsis, kas paat on terve? Et saate loomad paadiga ära viia ning siis andke paat meile, me läheme sellega teisele poole Narva jõge luuresse. Võtsin riidest lahti, jalga jäid vaid ujumispüksid. Hüppasin Mustajõkke, läksin paadi juurde ning hakkasin seda tühjaks loksutama. Kuid paadi juures oli põõsas mehi täis. Kõik karjusid: njemets! njemets! Võeti kinni. Hakkasime minema mööda Narva jõe kallast Putkisse, staapi. Läksime läbi metsa. Teisel pool oli põlenud raba. Minuga olid neli sõdurit ja kaks ohvitseri. Raba peal enne staapi jõudmist võeti püssivardad ja algas peks. Veri jooksis mööda selga alla püksivärvli vahele. Parme ja sääski oli nii palju, et kui käega kusagilt lükkasin, siis oli veri taga ja seda hullemini need venniksed kallale tulid. Jõudsime staapi. Ohvitserid kadusid kusagile ära. Mingit ülekuulamist ei olnud. Juudi vanamooridest arstid käisid mind vahtimas kui imelooma. Mulle anti kaks tunnimeest kaasa ning pandi majadest eemale jõekalda peale istuma. Üks venelane andis mulle sineli selga, sest sääski ja parme oli mu ümber nagu mesilassülem. Hakkasime öösel tagasi Mustajõe küla poole tulema. Noorem vennas Kuuno ja naabripoisid magasid laudalakas. Teadsin, et need olid metsavennad. Koer hakkas õues haukuma, kui ma teed mööda tulin, saatjaiks kaks venelast tääkidega. Hõikasin vennale, et too riided ja pass. Poisid ärganud selle peale üles. Olid võtnud püssid ja hakanud järgi tulema. Saime vast 500 m minna, kui tuli vastu üks venelaste masin. Poisid ei saanud enam järgi tulla.

“Ma lasen su siiasamasse maha nagu koerapoja!”

Viidi Krivasoo-Auvere teeristi peale. Seal oli üks Venemaa eestlane. Küsis venelaste käest, et kes see on? Nood vastu, et ah, njemets! Hakkasime rääkima. Rääkisin ära, kuidas mind kinni võeti. Kuulas jutu ära. Tee ääres oli kõrge magistraalkraav. Ta lükkas mind jõuga kolinal alla kraavi põhja. Ütles, et lasen su siiasamasse nagu koerapoja maha! Ootasin kraavipõhjas kogu aeg, et millal see valang tuleb…Siis tõmmati mind sealt uuesti välja ning mina ja kaks tunnimeest hakkasime Auvere poole minema. Jõudsime Auvere mõisa, kus olid puhta kindralid ja lampassidega venelased. Algul viidi ühte tuppa, kuid uurima ei hakatud ja ülejäänud öö veetsin teeäärse toominga all, sinel ümber ja kaks tunnimeest valves. Hommikul algas ülekuulamine. Oli üks hästi suure kongus ninaga kindral. Ma ei ole oma elus nii suure kongusninaga inimest näinud, see ulatus poole lõuani välja. Kuigipalju vene keelt oskasin. Sain aru, mis kindral küsis, kuid teesklesin, et ei oska. Toodi üks kaadriohvitser tõlgiks. Oli suur vanaaegne mõisniku laud. Mina istusin ühel pool, kindral teisel pool lauda, nagaan ees. Kuulas jutu ära. Toodi üks tunnimees, see rääkis oma jutu. Kindral tõusis üles, võttis nagaani, tuli ümber laua selja taha ning virutas mulle nagaaniga pähe. Kukkusin tooli pealt maha. Ärkasin, kui sinelikrae vahele vett valati.

Päästis tuttav miilits

Pandi auto peale ja käisime mitmes kohas. Sõit läks läbi metsa ja mõtlesin kogu aeg, et viiakse mahalaskmisele. Viidi Narva. Narvast olid asutused juba evakueeritud. Miilitsajaoskond oli ainus, mis teisel pool jõge alles oli. Miilitsaülemaks oli Neemre, aukraadi ei mäleta. Neemre kuulas üle. Seal oli üks tuttav miilits, kes elas tädiga ühes majas. Ta tundis mind ära. Sain pesta ja mulle toodi Tartu Vangimaja pesu. Ja tennised.

Evald-Voldemar ja vend Arthur. Esimene puhkus 1942.a.

Ütlesid, et tule meiega ühes, me hakkame Venemaale minema. Ütlesin, et tahaks ikka enne kodus või tädi pool ära käia, et teavad vähemalt, kus olen. Neemre sai minust aru, kuid küsis, et kuidas sa lähed? Sul pole ühtegi dokumenti. Venelased võtavad su kohe kinni. Puusild on juba õhku lastud ning raudsilda hakatakse iga minut laskma. Mangusin edasi. Ta kirjutas venekeelse kirja ja ütles, et jookse, kui saad üle silla, siis saad.

Hakkasime lahkuvate venelaste paatide pihta märki laskma

Teisel päeval läksid viimased venelased ning peale lõunat olid saksa mootorratturid linnas. Tulin keldrist välja. Linnas püssiplagin käis ja majad põlesid. Venelased olid lahkudes majad põlema pannud. Oli Omakaitse koosolek, sain kokku oma koolivennaga. Valgete lintidega mehed ütlesid, et passige peale majade süütajatele ning põletajatele. Läksime koolivend Gunnariga jõekaldale ja vaatasime, kui veel kolm paati läksid venelastega üle jõe. Sakslased olid meile püssid andnud ning hakkasime paatide pihta märki laskma. Õhtul anti meile katelokist süüa ja jäime selleks ööks sakslaste juurde. Teine päev ka. Õhtupoole pandi masina peale ja hakkasime üle Eesti piiri sõitma.

Moodustati Eesti üksus nr.181

Saime üle piiri. Vaatasime, et üks masin tuleb metsast välja ja pöörab meie auto ette. Kontrollisin binokliga. Venelaste oma! Need hakkasid meie eest kiiresti sõitma. Läks tulistamiseks. Venelaste masin jäi tee äärde pidama. Autos oli kaks kindralit ja kaks ohvitseri. Tõstsid käed üles ning andsid end vangi. Seal oli üks küllaltki suur plekist või rauast kast, mis oli kelli, sõrmuseid, tsaari kuldrahasid ja paberrahasid täis. Need võeti ära ja vangid viidi Narva poole tagasi. Sõitsime edasi Kingissepani. Seal olid olnud paar-kolm päeva tagasi lahingud ning kallas oli täis evakueeruda püüdnud eesti miilitsate ja läti hävituspataljonlaste laipu. Majutati suurtesse kasarmutesse major Friedrich Kure juhtimise alla. Ei saanud aga edasi minna, sest saksa keel oli vaevaline. Saadeti tagasi Narva, kus moodustati Eesti üksused. Olime Hermanni kindluses. Sinna tuli major August Vask oma meestega. Loodi Eesti üksus nr.181. Läksime sildade ja raudtee valvesse Volosovo ja Ouduva vahele Slantsõ raudteejaama. Siis viidi rindele. Vlassovi armee oli rõngasse võetud ja meid saadeti metsi läbi kammima. Lõime ka mõned suuremad lahingud. 1944.aastal, kui Leningradi blokaad purustati, hakkasime taganema. Volhovi jõe ääres sai kaks korda oldud, samuti Ilmeni järve ääres. 1943. a talvel võtsime Novgorodis uue aasta vastu ja siis algasid taganemislahingud. Pataljoniülemaks sai Alfons Rebane.

Kui silmad lahti tegin, siis tähed taevas paistsid…

Kõige suurem oli Voskovo lahing. Sain teisel päeval haavata. Oli 22.01.1944. Viidi raudtee äärde ühte külla. Sakslased olid majast just välja läinud. Olime mitu päeva magamata ja söömata. Tuba oli soe. Toodi süüa. Ahju kõrval oli pink, viskasin end pikali ning jäin magama. Ärkasin, kui tankitõrje kahurist lasti majja sisse. Silmad lahti tegin, siis tähed taevas paistsid ja küla ümberringi põles. Rinna peal oli jäme pooleteisemeetrine laetala jupp. Ribid olid puruks ja otsad puutusid kopsu. Hingata ei saanud, ainult lõõtsutasin. Proovisin üles tõusta. Uks oli küla poole ja sealt välja minna ei saanud. Vaatasin aknast välja, kui käis pauk ja nägin saksa vormis meest, kellest ei jäänud mitte midagi järgi. Hüppasin teiselt poolt aknast alla. Lepavõsa oli hästi lähedal ja läksin sinna. Seal oli üks haavatud sakslane maas ja ütles, et raudtee pole kaugel. Läksin sinna, sakslased hakkasid just õhkima. Küsisin, kus eestlased on? “Läksid siit üks pool tundi tagasi,” kõlas vastus. Hakkasin mööda raudteed järgi minema. Korraga kuulsin tankimürinat. Ega ma teadnud, et need saksa tankid olid! Hüppasin raudteetammi pealt alla. Kuid kraavis olev jää osutus õhukeseks ja nii kui astusin, olin vees. Hakkasin välja ronima ja vaatan, et üks tank sõidab ära. Kurat, oma masin! Karjusin kui vähegi oskasin, kuid tank sõitis minema. Ligi kahe kilomeetri pärast jõudsin poistele järele. Mind saadeti Riia haiglasse. Olin vist paar kuud. Meid oli kokku 32 eestlast, kellega koos ära tulime. Üle Valga Võrru, siis Räpinasse ja Räpinast Tartusse. Tartus seisis parajasti meie pataljoni ešelon jaamas. Meid viidi Jõhvi ning Jõhvist Toilasse metsalaagrisse. Mul oli haigla arstide poolt ette nähtud kuu aega puhkust, kuid sõidu peal ei saanud dokumente korda ajada ning jäin oma meeste juurde. Rindele! Sõitsime Kurtnasse. Edasi jalgsi mööda metsasihti Krivasoo poole. Korraga avati kahurituli! Õnneks keegi pihta ei saanud. Leitnant kamandas, et vaadake puude otsa, seal peavad olema raadiosaatjatega tulejuhid. Varsti leitigi kaks venelast puude otsas istumas. Need kukutati alla.

“Aidake, ma põlen!”

9. märtsi hommikul sõitsime mootorratastega Tapale. Jaamas oli üks rong ees. Olime mudased, verised ja habemes. Hüppasime peale. Jõhvis oli lumi maas, aga Tallinnas lund kusagil ei näinud. Linn oli kevadõhku täis. Leppisime poistega järgmiseks päevaks kohtumise kokku. Õde elas Raua tänaval, läksin tema juurde. Sain end puhtaks pesta, kui tuli õhualarm. Sadama kohal oli linn valge nagu päeval. Õde käis peale, et läheme varjendisse. Mina olin algul vastu, kuid siis hakkasid mürsud lendama ja läksime. Laine vahel tulime välja. Vase tänaval elasid sugulased, ütlesin, et lähen, vaatan kuidas olukord on. Teisel pool tänavat majad põlesid. Korraga kuulsin hooviväravas kisa “Aidake, aidake, ma põlen!!!” Lükkasin jalgvärava jõuga lahti, üks mees kõhuli maas. Kui tuuleõhk tuli, siis rinna kohal selja peal tõusis väike leek üles. Vasakul jalal allapoole põlve labajalga ega konti ei olnud. Veri purskas. Mul oli puss ja lõikasin puhvaikal hõõguva koha välja. Ihu oli alt juba pruun. Harutasin esmaabi paki lahti ja sidusin verejooksu reie pealt kinni. Lükkasin värava lahti, parajasti läks üks eesti ohvitser mööda. Ütlesin, et on üks haavatu, aidake välja viia. Tõstsime värava eest ja panime mehe peale. Ohvitser kamandas appi kaks mööduvat Vlassovi armee sõdurit. Tõstsime mehe Kreutzwaldi tn nurgale, kust sanitaarmasin ta peale võttis. Kõlas teine häire. Läbi tuleragina, kisa ja möllu kuulsin korraga läbilõikavat kisa. Vaatasin selja taha ja nägin, kuidas langevarjur langes põlevasse majja. Teisel päeval sõitsime rongiga Tartu poole, sest ema ja onu pere olid evakueeritud Vägevale. Jäime sinna.

Narva all. Venelane naeris ülevalt näkku!

Puhkuse lõppedes läksin oma väeosa juurde tagasi. Saime väljaõpet ning mind määrati jaoülemaks. 14. või 15. juulil 1944 pandi autode peale ja viidi Narva jõe äärde. Olime juba 20. diviisi 47. rügemendi 1. pataljon. Esimene punker Narva linnast Narva-Jõesuu poole oli betoonpunker, kus ma jaoülemana olin. Meid oli 12 meest. Mul oli 18. juulil sünnipäev. Hommikul kella kuu ajal hakkas venelaste rünnak. Hakkasin just poisse välja vahetama, kui madin lahti läks. Talvest olid jäänud maha kuulipildujaid. Puhastasime mõned roostest ära, tegime korda ning saime tagavaraks 4-5 kuulipildujat. Venelastel olid punkrid ja laskeavad ära märgitud ning sisse lastud. Nii kui esimese võo teise käraka pani, kohe üks kuulipilduja puruks! Siis hakkasid paadid üle jõe tulema ja nende järel lennukid. Nii madalalt, et naeris raisk ülevalt alla näkku! Küll ajas hinge täis! Kartsime, et jääme kotti. Olime viimased, kes jõe äärest ära tulid. Siis olime Tõrva jõe orus. Kahurid olid juba ära viidud. Punkrid olid jõe kalda all. Poisid tegid suitsu, kui järsku olid venelased meil järel ja hakkasid kalda pealt konedest laskma. Kuus venelast oli, need küpsetati kohe ära. Meist keegi pihta ei saanud. Jalaväe kaitseks olid traattõkked. Madina peale jooksis Rebane sinna. Kukkus jooksu pealt tõketesse ning lõhkus oma püksid ära. See on minul viimane pilt A. Rebasest.

“Näidake mulle ka venelasi!”

Toodi Kurtnasse. Anti suured kollased prantsuse telgid. Hakkasime neid üles panema. Saime telgid pakkidest lahti teha ja kõhud täis süüa, kui tuli uus käsk. Sõitsime Jõhvi jaama ja sealt Tartusse. Minu jaole anti käsk minna Kastre-Võnnu peale. Hakkasime minema. Ühtegi venelast polnud kusagil. Tulime Mellistesse. Mellistes oli pataljonistaap ja meid saadeti luurele, sest mingit sidet Võnnu poolt enam ei olnud. Mõtlesime, et läheme kirikusse ja vaatame tornist, kaugel venelased on. Üks julge allohvitser oli, kes tahtis minna, kuid teine sai ta hetk enne ära tõmmata, kui raksatas valang. Neli venelast oli kiriku trepi peal saatejaamadega. Allohvitser kargas uuesti välja ja lasi saatejaamad puruks.
Siis viidi meid Elva poole. Ühe küla talu karjalauda taha tegime laskepesad. Vastas olid vist eesti korpuse mehed, sest kostis eestikeelset juttu. Talus oli ema kahe tütrega. Teise päeva hommikul tuli üks meie juurde. “Ema saatis pannkooki.” Tuli teist korda tagasi, tõi veel midagi ja ütleb: “Näidake mulle ka venelasi!” “Tule, vaata!” Parajasti oligi venelastel postide vahetus. “Las ma lasen kah!” Võttis püssi. “Noh, lase!” Venelane käis uhkelt ja sirgelt ringi, neiu lasi ning mees kukkus...

Napp pääsemine “Moerolt”

Toodi Emajõe äärde. Sain venelaste rünnaku käigus teist korda haavata. Roomasin punasesse telliskivimajja Annemõisas. Sanitaarmasinaga viidi Kaarepere rahvamajja. Üks naine hõikab korraga “Evald!” Oli sama talutütar, kes venelasi lasi.
Viidi siis rongiga Rakverre ja sealt Haapsallu haiglasse. 5.09.1944 sain Tallinasse, pandi kurva saatusega laeva “Moero” pardale. Olin jalast haavatud, kuid sain käia. Minu juurde tuli üks mees, kes oli käest haavatud. Otsustasime proovida, et äkki lasevad ketikoerad läbi. All oli üks naine oma 10aastase tütrega. Rääkisime, et tahaks ema ning õega hüvasti jätta. “Aga et tagasi tulete!” vannutati. Läksime maha ja aidaa!
Läksin õe juurde. Oli plaanis ära sõita. Pühapäeval hakkasime minema. Tartu maanteel sõitsid vene tankid linna sisse. Olin vormis ja nägin endast 10 meetri kaugusel venelast, kes ajas kastist marmelaadi näost sisse ja kirsadest vahtisid varbad välja. Peitsin oma vormi ja aumärgid ühe puuriida alla. Minu vanema venna sõber töötas “Krullis”. Sain tõendi, et töötan vabrikus. Sellega sain liikuda 3 päeva, enne kui Tallinnast esimene rong Tapale sõitis. Balti jaamas oli meiesuguseid palju. Tapa jaamas oli laohoone. See oli ilma dokumentideta mehi täis. Magasin seal. Teisel päeval tulin rongiga Tartusse.
Algas metsavenna elu. Varjasin Vägeval onu juures.

“Stoi!”

Arreteeriti 1944 detsembris. Onul oli aidalakas püss. Puhastasin seda ja pidin minema onutütre käest õli küsima. Oli hommikupoolik. Päike veel madalal. Nägin, et metsa ääres midagi välkus. Venelaste ahelik tuli! Tahtsin tuppa minna ütlema, kuid 10 m enne talu kõlas venelaste poolt “Stoi!” Toodi Seli koolimajja. Sealt viidi Tartusse, Kastani tn pesukööki. Kuulati üle. Ülekuulajaks oli kapten Raudsepp, korpuse mees. Salgasin, et olin piirikaitserügemendis Peipsi ääres. Keldris olid enne mind Alatskivilt 4 meest ja 4 naist. Ühel päeval viidi naised ära, meid aeti rivisse, kuus tunnimeest ümber ja viidi Ropka vangilaagrisse.

Uuesti metsavennaks

Oli 1945. a märts või aprilli algus, kui üks poiss Vasulast tõi emalt kirja, et neil on metsameeste punt. Kui tahad, siis tule. Haudusin plaani ja kargasin vaikselt ära. Tulin ema lapsepõlvekoju Mõisamaale. Teine metsavend kapten Tiimani poeg Ülo oli juba ees. Tema isa oli olnud omakaitseülem ning lasti ühe haarangu ajal maha. Tegime punkri reheaganikku. Seda varjas rõivaid täis riidekapp, mille tagasein käis lahti. Vend Meinhard oli Punaarmees, sai Velikije Luki all haavata. Toodi Eestisse ja otsis mu õe kaudu üles. Muretses mulle dokumendid ja töökoha “Leeki”. Ülo tuli amnestiaga välja. Läks Vaimastveresse. Abiellus ja sai kaks tütart. Ta arreteeriti ning viidi Vorkutasse. Naine koos vanema tütrega küüditati.
Küüditamise eest meid hoiatati. 25. märtsi hommikul pidin rongiga Tallinnasse tööle minema, aga ei läinud. Mõisamaal käidi otsimas, 3 rege oli venelasi täis. Onu juurest otsiti ka, samuti Tallinnast. Redutasin kaks päeva.
Kaadriteinspektoriga läksin 1950. a tülli. Ta nuhkis välja, et olin saksa armees olnud ja tahtis mind saata Kišinjovi kooli tubakaasjandust õppima. Tulin tööle Jõgevale Metallikombinaati ja 1951. aastast kuni pensionini töötasin Teedevalitsuses.

Saatuslik pangaröövel

Õe Hilda juures oli kaasüüriliseks üks Patarei vangla medõde. Tema pool käis üks metsavend Vigalast, kes rääkis, et on panka röövinud. Julgeolek sai teada ja kõik võeti kinni. Mulle tuli ka kutse Pagari tänavale. Meinhard oli miilitsas tööl ja ei lasknud üksi minna. Tuli kaasa. Õpetas, kuidas rääkida. Läksime majori juurde.
“Oled näinud seda meest?”
“Ei ole, ei tea.”
“Millises sõjaväes olid?…”
Keerutada ei õnnestunud. Major luges mu elulugu nagu raamatust, kuid imelikul kombel sain tulema. Õde Hilda viidi Kaug-Itta.

Vendade saatus

Vend Arthur oli konstaabel ja arreteeriti 1940. Vagunis oli naritagujatel jäänud seina pikk nael. Hõõrusid sellega põrandalaudu kuni Sondani ja said augu sisse. 42 mehest pääses 16. Arthur läks jala rindest läbi sakslaste poolele. Sai Tallinnas töökoha tagasi, seejärel teenis politseipataljonis. Tuli kolme kaaslasega tagasi. Laenasid raha ja sõitsid Saksamaale, sealt Rootsi ja Rootsist Kanadasse. Ta suri kolm aastat tagasi.
Vend Kuuno teenis saksa armees. Tšehhi kotis langes venelaste kätte vangi.Viidi Vorkutasse. Siis toodi Eestisse ja seejärel uuesti Vorkutasse. Vabanes 1950. a.