Euroopa kultuuriküla
Kilingi-Nõmme

tekst: Margit-Mariann Koppel

Kalle Kiipus kirjutamas Hollandi Wijk aan Zees 1999. aastal alla “Külade Hartale”. Kilingi-Nõmme linn on kantud Euroopa kultuurikaardile.

Ajal, mil Eestis on suureks probleemiks maaelu väljasuremine, on Euroopas hakanud inimesed linnadest küladesse tagasi kolima. On tekkinud kultuurikülade liikumine, mille eesmärgiks on vitaalsed külad. Projekti “Cultural Village of Europe” suurim väärtus Euroopa Liiduga liitumise eel seisneb eelkõige kontaktide loomises, üksteise kultuuride ja eluolu tundma õppimises ning ühistele muredele lahenduste otsimises. Kilingi-Nõmme linnal on au olla Euroopa Kultuuriküla aastal 2005. Projektis osaleb kokku 11 küla erinevatest Euroopa riikidest.

Kilingi-Nõmme linnavolikogu liige, MTÜ Arendus- ja Innovatsioonikeskus Livonia esimees, ajalehe Saarde Sõnumid peatoimetaja ning kultuuriküla projekti eestvedaja Eestis hr Kalle Kiipus: ”Nagu elus ikka, astus mängu saatus nimega Juhus. Samas on juhuslikkus alati mingi objektiivne asi. Tuleb ringi liikuda, siis tekivad juhused. Kui istud niisama kodus ootel nagu ämblik, et nüüd Euroopa satub Kilingi-Nõmmele, siis tavaliselt sellist imet ei juhtu. Juhus sai võimalikuks tänu minu pojale, kes käis Tšehhimaal rahvusvahelises laagris kirikut restaureerimas ja sai kohaliku vallavanemaga tuttavaks. Siis toimus rahvusvaheline konverents, kuhu kutsuti osalema ja sinna sattus esinema Euroopa kultuuriküla projekti initsiaator Hollandist hr Bert Kisjes, kes just lahkumise eel tegi mulle ettepaneku hakata selles projektis kaasa lööma. Ju talle tundus meie maa huvitav ja eksootiline. Ütlesin pikemalt mõtlemata jah! Tuldi siis siia vaatama ja jäädi rahule. Ja läkski lahti…
Ilmselt imponeeris teistmoodi omapära – avarus, metsik loodus ja vähe inimesi. Hea rahulik käia ja olla. Hollandlased ütlesid, et neil on nii palju inimesi kui meil puid ja puid nii vähe kui meil inimesi.”

Kõik sai alguse Tommerupist

1996. aastal valiti Euroopa kultuuripealinnaks Taani pealinn Kopenhaagen. Protestimärgiks üldstandardiseerimise vastu ning meeldetuletusena, et Euroopa ei koosne üksnes linnadest, vaid on olemas ka külad, kuulutas Taanis Funeni saarel asuv Tommerup ennast Euroopa kultuurikülaks. Tommerup on meie mõistes vald, mis koosneb neljast väiksemast külast, kus elab ühtekokku 8000 inimest.
Samal ajal avaldas Hollandi küla Wijk aan Zee elanik Bert Kisjes kirjutise küladest, milles käsitles küla rolli muutumist seoses linnastumisega. Möödus kolm aastat ja Wijk aan Zee järgis Tommerupi eeskuju, kuulutades end Euroopa kultuurikülaks. Loodi konktaktid 10 külaga Euroopa riikidest. Ühiselt töötati välja ning kirjutati 10. detsembril 1999 alla Külade Hartale.
Alus rahvusvahelisele Euroopa kultuurikülade liikumisele oli loodud. Seda jäi Wijk aan Zeesse meenutama 11 Euroopa riigi skulptorite poolt skulptuurisümpoosiumi käigus liivadüünidele loodud metallskulptuuripark “A Sea of Steel” (Terasmeri). Eesti poolt jäi skulptuuriparki ehtima kunstnik Jaak Soansi poolt valmistatud skulptuur. Wijk aan Zeest kujuneski kultuuriküla projekti koordinatsioonikeskus, mille väsimatuks mootoriks on Bert Kisjes.

Millised on eesmärgid?

Eesmärgiks on ühiskond, kus kõrvuti linnakultuuriga on õitsev külakultuur, elujõulised külad urbaniseerunud maailmas. Külad, mis on teadlikud oma jõust ja võimalustest ning sellest, mis on tänapäeva kultuuris vajaka ning suutelised vajaka oleva lisama.
Eesmärgiks on saavutada tunnustust keskvõimude ja avalikkuse silmis ning innustada teisi väikseid kommuune võitlema kätte oma koht päikese all, kasutama omi võimalusi ning tegutsema Külade Harta vaimus.
Kalle Kiipus mõtestab eesmärgid lahti nii: ”Väikeses linnas ja külakeses on elu sama täisväärtuslik kui suures linnas. Mõte on arendada kohapealset elu ja kohalike inimeste enesekindlust, initsiatiivi, hakkamasaamist ja suhtlemist ning ka teatud määral vastuseisu suurlinnade mitmekülgsele survele.”

Mida tähendab olla Euroopa kultuuriküla?

Projektis osalevad külad kannavad igal aastal kordamööda Euroopa Kultuuriküla tiitlit. Projekt kestab vähemalt senikaua, kuni kõik külad on seda tiitlit kandnud, see tähendab – vähemalt aastani 2010, mil Euroopa kultuurikülaks on valitud 650 elanikuga Austria küla Kirchheim, mis tähistab ka ühtlasi küla suurjuubelit – 1000. 2000. aastal kandis Euroopa kultuuriküla tiitlit Prantsusmaal Bretagnes asuv 490 elanikuga küla Mellionec. 2001. aastal oli see au Tšehhi külal Bystré, kus elab 1600 elanikku. Tänavu on kultuuriküla Itaalias Toskaana maakonnas Arno jõe orus asuv 4100 elanikuga Pergine Valdarno. Küla on kuulus oliiviõli poolest. Muiste läks sealt Hannibal oma elevantidega Rooma peale. Külas on säilinud keskaegne turuplats. Kõik kivid, mis näha, on juba palju kordi kasutuses olnud. Küla teeb eriliseks see, et seal peetakse igal aastal filmifestivali, mille fookuses on suhted erinevas vanuses inimeste vahel. Parimaks valitakse film, milles on need suhted kõige paremini väljendatud. Pergine Valdarno annab aastaks 2003 teatepulga üle Inglismaa külale nimega Aldeburgh. Aldeburgh on Inglismaa 20. sajandi kuulsaima helilooja Benjamin Britteni koduküla ning selles elab 1800 elanikku.
Olla Euroopa kultuuriküla, tähendab tutvustada oma küla ja oma maa kultuuri projektis osalevate külade delegatsioonidele. See tähendab üksteise tundmaõppimist ja kultuurivahetust sõna otseses mõttes. Elatakse peredes. Toimuvad mitmesugused festivalid, kontserdid, etendused, sümpoosiumid, õpikojad, noortelaagrid ja konverentsid. Konverentsidel on teatud kindlad teemad ja probleemid, mida arutatakse ja kõik külad teevad oma ettekande. Oluline on see, et ettevalmistustööd haaravad kogu küla ning inimestel on võimalus ennast näidata ja üksteisega tuttavaks saada.
Projektis osalevatest küladest väärib mainimist veel Saksamaa küla Ströbeck, kus elab 1400 inimest. Küla nimi ütleb ilmselt palju Euroopa sõdade ajalooga kursis olevatele inimestele, aga kui paljud teavad, et selle küla kireks on juba 1000 aastat olnud male, et malemäng on koolis kohustuslik õppeaine ja et külas on koguni Malemuuseum? Ströbeck võõrustab Euroopa kultuurikülana aastal 2006. Veel tõstaksin esile Hispaanias Astuuria provintsis asuva küla nimega Porrua. Selles 400 elanikuga külas on muusikakool, kus õpitakse peamiselt torupillide puhumist ja trummide põristamist. Muusikakoolis õpib 80 õpilast. Külaelanike kirgedeks ja elatusallikaks peale muusika on lehmad ja juust. Euroopa kultuurikülaks on Porrua aastal 2008.

Soojust ja tähelepanu jagus kõigile

“Kui Eesti delegatsioon läks 1999. aastal Wijk aan Zeesse, oli väike hirm, et kuidas endisest NSVL-st pärit inimesi vastu võetakse. Lausa jahmatav ja südantliigutav üllatus aga tabas meie inimesi saabumisel, kui kogu külas lehvisid Eesti lipud ja majade aknaid kaunistasid embleemid. Tänavu suvel korraldati Itaalias Pergine Valdarnos meie delegatsiooni auks ilutulestik. Soojust, südamlikkust ja tähelepanu jagus kõigile. Lapsed iseloomustasid Itaaliat kui naeratuste ja soojuse maad. Itaaliast naastes tundsid meie lapsed kõige rohkem puudust inimlikust soojusest ja naeratustest. Meil naeratatakse vaid siis, kui keegi väga tähtis isik saabub,” räägib Kalle Kiipus.

Eestis rändab rahvas maalt linna. Kuidas Euroopas on?

Kalle Kiipus: ”Otsest ohtu, et külad tühjaks jäävad, ei tundu olevat. Pigem ollakse väga “kolkapatrioodid”. Näiteks kui me hakkasime Itaaliast ära sõitma ja tahtsime Rooma kaudu minna, siis selgitati meile, et ärge minge sinna Rooma, minge ikka Firenzesse, mis on n e n d e maakonna pealinn. Oma on ikka kõige ilusam ja toredam ja uhkem. Prantsusmaal Bretagnes ostsid inimesed ainult kohalikus pagaritööstuses valmistatud toodangut. Väikeettevõtlus on võrreldes meiega küllalt arenenud, sest neil ei ole sellist väikeettevõtluse surma vahepeal olnud. Kõik on arenenud järjepidevalt. Eriti ilmnes see Hollandis, kus on ühte poekest peetud niikaua kui mäletatakse. Itaalias näiteks oli üks veinikelder, mis oli vahepeal suletud, aga ettevõtlikud inimesed olid selle uuesti taastanud. Seal torkas silma sajandite vanuste hoonete kapitaalsus ja kvaliteet. Neis elatakse praegugi ja hoonete arhailisus on täiel määral säilinud. Kui ongi uuendusi tehtud, siis on see hoopis muud kui meie e u r o remont. See tähendab, et on vannituba sisse ehitatud või midagi taolist. Kohalik elu tundus olevat hästi aktiivne. Köieveo peale oli Pergine Valdarnos terve päev üles ehitatud ja meeste temperament kees nii üle, et vaat, et puhkeb sõda. Naersime, et meil oli siin jaanilaupäevaõhtul köis maas, et noh, kas leidub mõni mees… Seal aga oli korraldatud terve show rongkäiguga ja puha. Ainuüksi selle köieveo pärast.”

Meil aetakse Euroopa Liidu nõudmistes näpuga järge. Kuidas on lugu neis EL riikides, kus käinud olete?

Kalle Kiipus: ”Seal võetakse asju ikka mõistusega ja suhtutakse neisse nõudmistesse palju lõdvemalt. Mõndagi kohta sattununa tuli pähe mõte, et meil need küll sel kujul tegutseda ei saaks. Näiteks sattusime keset Pariisi linna kohvikusse, kus oli pisike kuivkäimla auguga põrandas, plekist kraanikauss ja kraanist tuli ainult külma vett… Hollandis astusime sisse jällegi kohalikku kohvikusse, kus elu kees. Seal saalisid segiläbi täiskasvanud, lapsed, koerad ja kassid. Oli kohutavalt palav ilm ja õhk paks. Kohviku peremees tuli ja läigatas õhu lahedamaks löömiseks ämbritäie vett otse põrandale…”

Missugust tulu on tõusnud sellest projektist Kilingi-Nõmmele?

Kalle Kiipus: “Mõistagi piiravad paljudest projekti raames toimuvatest üritustest osavõttu kitsamad rahalised võimalused. Euroopa kultuuriküla projekti koordineeritakse MTÜ Innovatsiooni- ja arenduskeskuse Livonia kaudu, et olla kõrval poliitilistest mängudest. Võimaluste piires toetab üritustel osalemist rahaliselt linnavalitsus. Tulu on tõusnud eelkõige sellest, et linn saab sõlmida palju kasulikke kontakte ja äratada huvi meie linna ning laiemas mõttes Eesti vastu. See on väga teretulnud võimalus tutvustada Euroopale Kilingi-Nõmme linna ja teadvustada Eestit. Kindlasti on see kasulik meie inimestele ja eriti noortele, kes on saanud reisida ja esineda, noorte suvelaagris teiste noortega tutvuda, õpitud võõrkeeli praktiseerida ja seminaride käigus kohalikku käsitööd, tantse jms õppida. Väga hästi on igal pool vastu võetud meie rahvatantsijaid ja võimlejaid. Alati on toimunud käsitöö näitusmüügid.
Samas toob see kõik kaasa kohustuse ka ennast näidata. Kilingi-Nõmmel on see meeldiv võimalus kultuurikülana aastal 2005, kui Euroopa sõidab siia. Praegu aga on teoksil suur fotoalbumi projekt, milles saavad olema tutvustavad tekstid ja fotod kõigi 11 Euroopa kultuuriküla kohta, raamat ilmub 11 keeles. Loodetavasti on selles peatükk ka Kilingi-Nõmmest ja Eestist.”
Vitaalne külakultuur kui Eesti märk ja riigi jätkusuutlikkuse garant – miks mitte?!

Maailm külast nähtuna
Linna kultuur on teenuste kultuur. Külas seevastu on olulisim inimene. Inimesed on palju usaldusväärsemad, kui neid on kujutatud.
Umbisikulises ja linnastunud maailmas vajab inimene oma kohta. Keskkond, kus kõik on suur ja ühetaoline, on soodus pinnas võõrandumisele ja juuretusele. Kui külaühiskonnaga käidaks ümber lugupidavamalt, ei oleks juuretuse tagajärjed nii valusad kui nad tänapäeval on, ning olemasolevast materiaalsest heaolust tuntaks rohkem rõõmu.
Elukeskkonna säilitamine põhineb ühisel tegevusel ja vastutusel. Külakultuurile on iseloomulik suurem orienteeritus protsessile kui tulemusele. Linnades väljendub kultuur produktina mis on mõeldud individuaalseks tarbimiseks. Külas on kultuuri oluliseks elemendiks sotsiaalne aspekt. Inimesed “teevad” kultuuri koos. Tähelepanu tuleb pöörata väikeettevõtjale, kes mängib olulist rolli külakultuuri arengu ja ühtsustunde seisukohast.
Suure tähtsusega on küla kultuuripärand, mis kajastab küla ajalugu ja kujundab identiteedi. Külaelanikel on põhjust tunda uhkust oma juurte üle. Külakultuur on suureks rikkuseks tulevastele põlvedele. Samas tuleb edendada ka rahvusvahelist suhtlemist.
Külaelanikud on suutelised lahendama oma probleeme ise ja kohtusüsteemi poole pöördutakse vaid viimases hädas. Õiguse saamise eesmärgil kohtu poole pöördumine kahjustab küla sotsiaalseid struktuure.
Mitteformaalsed struktuurid on küla jaoks suure tähtsusega. Kokkulepete puhul on formaalsetest protseduuridest olulisem tulemus; kokkulepetest kinnipidamine on iseenesestmõistetav. Küla võib siin sattuda konflikti kõrgema võimutasandiga, kes ei aktsepteeri sellist elukorraldust.
Külaelu iseloomulikumaks jooneks on külalislahkus. Nii külaelanikul kui võõral on oma identiteet, mis teeb nendevahelise suhtlemise võimalikuks.

Kuidas maailm peaks nägema külasid

1. Küla majanduselu.
Kohalikule väikeettevõtjale on vaja toetust. Ettevõtja pole oluline mitte ainult tööhõive seisukohalt, vaid ka küla sotsiaalse struktuuri aspektist. Küla vajab adekvaatset teenindussfääri oma elanike vajaduste rahuldamiseks.
2. Toidu tootmine.
Põllumees ja aednik on läbi aegade mänginud olulist rolli küla elus. Nad kasvatavad toitu toiduahela tipus. Tänapäeval on paljud neist lõpetanud oma tegevuse ja lahkunud maalt. Tunnustamist vajab asjaolu, et aednikud ja põllumehed ei ole pelgalt majanduslik struktuur – neid on kõigil vaja hea toidu jaoks.
3. Küla kultuur.
Küla kultuur ei ole tavaliselt liiga kallis. Sageli piisab vaid sobivatest ruumidest. Ulualuse leidmisel vältige võimuorganite abi. Leidke lahendus kohalikul tasandil.
4. Küla planeerimine.
Sageli lähevad ehitajate ja külaelanike arvamused lahku uusehitiste sobivuse suhtes külla. Küla planeerimisel tuleks arvestada nii olemasolevate ehitiste kui ümbritseva looduskeskkonnaga. Seni on ehitustegevust ja keskkonnakaitset vaadeldud liiga eraldatuna.
5. Küla demokraatia.
Poliitilised parteid ei ole tavaliselt aktiivsed külatasandil. Nende poolt seatud piirangud võivad raskendada lahenduste leidmist külas. Sellele nähtusele tuleks rohkem tähelepanu pöörata regionaalsel, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil. Külas on poliitilised valikud tihedalt seotud külaelanike aktiivsuse ja vastutusega.
6. Külaühiskond.
Külades ei jaotata inimesi kategooriatesse: tarbijad, liiklejad, vallalised, erivajadustega inimesed jne. Külas ei eksisteeri probleemid ja ideed abstraktselt, lahus inimestest. Nii probleemid kui lahendused on seotud inimestega — neil on oma nägu. Ühtekuuluvustunne, mis mujal eksisteerib poliitilise loosungina, on külas loomulik asi. Seda peaks arvestama ka riiklik poliitika.
7. Küla ja loodus.
Loodus muutub aeglaselt, aeglasemalt kui inimtegevus. On ülim aeg võtta tarvitusele abinõusid looduse kaitsmiseks ning bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks.
8. Küla ja maailm.
Üldisemad muutused ühiskonnas ei lähe küladest mööda. Külasid mõjutavad ümberkorraldused sellistes mastaapsetes infrastruktuurides nagu liiklus ja tööstus.
Külade huvid ei ole madalamad teistest ühiskonnas leiduvatest huvidest, vaid on nendega võrdväärsed ja väärivad tõsist arvestamist.