Läänemere Veneetsia Stockholm – 750

tekst: Arvo Mägi

Eelmisel suvel tähistas uhkelt oma 800 aasta juubelit Hansalinn Riia. Tänavu tähistas suurejoonelise peonädalaga, mille sisse mahtus ka 6. juunil peetud rahvuspüha, oma 750. juubelit Rootsi pealinn Stockholm. 1252. aastal allkirjastas linna asutaja regent Birger Jarl linna algses asupaigas Stadsholmenil, kohas, kus praegu asub Gamla Stan ehk vanalinn, kaks dokumenti. Juubelinädala üritustel meenutatakse minevikku, hinnatakse olevikku ja tehakse plaane tulevikuks. Nagu tervet Rootsi riiki, iseloomustab ka riigi pealinna tänapäeval multikultuursus.

Eesti on Rootsiga olnud läbi aegade tihedates sidemetes, mida kinnitas ka hiljutine Rootsi kuningapaari mitteametlik visiit Eestisse. Rootsi aeg on rahva mälus kuldne, olgugi, et see lõppes nälja, katku ja sõjaga. Rootsi ajale võlgnevad sünni hiljuti oma asutamise 370ndat juubelit ja taasavamisest 200 aasta möödumist tähistanud Tartu Ülikool ja Rootsi kuningast asutaja nime kandev Gustav Adolfi Gümnaasium Tallinnas. Rootslased on jätnud oma jäljed Eesti ajaloosse ja kultuuri.

Rootsi pealinn sai nime kokkuseotud palkidest

Rootsi pealinn Stockholm on suuruselt Põhjamaade teine linn Kopenhaageni järel, umbes 700000 elanikuga. Suur-Stockholm, mille raadius on ca 50 km, hõlmab 1,5 milj elanikku.
Linn olevat oma nime (eestikeelses tõlkes Palgilaid) saanud kettidega kokku seotud palkidest kahel pool linna algset asupaika, nimega Linnalaid (Stadsholmen). Need tõkked pidid vaenlastele sulgema laevatee Mälari järvele ja selle kaudu riigi südamikku. On tõenäoline, et näiteks Sigtuna hävitajad pidid kasutama seda teed, mis viis paratamatult kitsast kohast mööda.
Linn asuski alguses ainult Stadsholmenil, mida praegu Vanalinnaks (Gamla Stan) nimetatakse. Sealt levis asustus üle kitsaste väinade põhja- ja lõunapoole (Norrmalm ja Södermalm). Vanalinn asub praegugi linna keskuses, selle ehitised meenutavad mõneti Tallinna vanalinna oma kitsaste tänavatega. Vanalinnaga samal saarel asub ka kuninga loss ja palju omaaegsete kõrgaadlike paleesid.

Stockholmi esmamainimise ajal ei olnud Rootsi riik veel stabiliseerunud

Stockholmi on linnana nimetatud esmakordselt 1252. aastal. Rootsi ei olnud sel ajal veel riigina stabiliseerunud. Kalmari uniooni (Rootsi, Taani ja Norra liit) ajal 1389-1521 kippus uniooni kõige rahvarikkam ja tugevam riik Taani domineerima, kuni Rootsi end Gustav Vaasa (1523-1560) valitsuse ajal taanlastest vabastas. Võitluste meeldejäävama episoodi kujundas Stockholmi Suurel Turul 1523. a Taani kuninga Christian II organiseeritud “Stockholmi verepulm”, kus tapeti 60 Rootsi mõjukamat meest, et kindlustada taanlaste ülemvõimu Rootsis.

Gustav Vaasa ja tema pojapoeg Gustav II Adolf tegid Stockholmist pealinna

Stockholmi linnalogo on tuletatud vanimast leitud mündikillust aastast 1360, millel on kujutatud püha Erikut.

Stockholm paiknes hilisemal keskajal ja selle järel Läänemerd majanduslikult valitseva Hansa Liidu kaubandusvõrgustikus, olemata selle liige. Linnas elas palju sakslasi (jõukad kaupmehed ja käsitöölised). Pikapeale anti välja määrus, mille järgi võisid ainult pooled raehärradest olla sakslased. Saksapäraseid nimesid leidub Rootsis veel tänapäevalgi palju.
1500. a oli Stockholmis u 6000 elanikku, linn oli niisiis umbes Tallinna või Tartu suurune, aga Riiast palju väiksem.
Gustav Vaasa ja tema pojapoeg Gustav II Adolf (1611-1632) ehitasid välja riigi administratsiooni, Stockholm muutus tõeliseks riigi pealinnaks ja valitsemise keskuseks.

1697. aasta tulekahju – kurjakuulutav märk

Stockholmi esimene kuningaloss, valminud 16. sajandil, hukkus tulekahjus 1697. a. Seda peeti kurjakuulutavaks märgiks ja sellele järgnesidki Põhjasõda ja Rootsi suurvõimu varisemine. Tänapäevane kuningaloss valmis 1754, see on ehitatud rooma baroki ja prantsuse klassitsismi sugemetega stiilis rootsi arhitekti N. Tessini poolt. Loss oma neljakandilise põhiplaaniga on suuruselt silmapaistev ehitus veel tänapäevalgi – varasemate sajandite linnapildis võis see olla hoopis domineerivam.
Linn kasvas eriti hoogsalt 17. sajandil – Rootsi suurvõimu ajastul, mil Läänemeri oli riigi sisemereks. Nii kõrgaadel kui rikkad kodanikud püstitasid barokkstiilis losse tavaliste linnamajade vahele.

19. sajandi lõpul saab Stockholmist suurlinn

Ehitustegevus jätkus 18. sajandil ja sai uut hoogu 19. sajandi teisel poolel, kui Rootsi kasvas rikkaks riigiks ja Stockholm selle pealinnana arenes suurlinnaks (1900. aastal oli linnas 300000 elanikku). Riigi ja linna õitsengu põhjuseks oli veejõu ja maavarade intensiivne kasutamine, tööstuse areng ja masinate lülitamine põllumajandusse. Stockholm kujunes jõuka riigi majanduslikuks keskuseks ja peamiseks välja- ning sisseveo sadamaks.
Rootsi jäi Teisest maailmasõjast puutumata. Säilinud majandusliku ja tööstusliku jõu tõttu jätkus riigi ja selle pealinna kasvamine ja elanike jõukuse kerkimine.

Tänapäeva Stockholm – Läänemere Veneetsia

Kaljulises maastikus, paljudel saartel asuva linna keskosa on väga maaliline: palju väinasid, järvi, kõrgustike ning lamedate rannikualade vahelduvus loob üllatavalt mitmekesise pildi. Stockholmi on selle tõttu kutsutud ka Läänemere Veneetsiaks. Jalutus- käik kesklinnas vee ääres pakub kevadel ja suvel kauneid vaateid ja üllatavaid kontraste.
Linnas on palju parke ja haljasalasid, suurim neist Djurgårdeni nime kandev ala linna keskuse kõrval, kus asub ka vabaõhumuuseum Skansen. See on suviti linnalaste lemmikpaik.
Pisut väljaspool linna paikneb Drottningholmi (Kuningannalaid) loss, kus kuninga perekond praegu elab. Lossi ümber on inglise ja prantsuse stiilis park. Seal on säilinud 18. sajandil ehitatud teater algsel kujul – ainulaadne teatriajalooline monument.
Linna vanemad osad väljaspool vanalinna pärinevad domineerivalt 19. sajandi teisest poolest ning sajandivahetusest ja kannavad ohtralt juugendlikke jooni. Päris moodsat funksionalistlikku arhitektuuri esindavad pooltosinat “pilvelõhkujat” linna keskuses. Muidu on “kandiline” stiil domineeriv kaugemates linnajagudes.
Stockholm on kirikuterohke linn, neist suurim Toomkirik vanalinna kõrval. Riddarholmeni (Rüütlilaiu) kirikusse on maetud Rootsi kuningaid. Baroksete ja klassitsistlikus stiilis kirikute kõrval leidub täiesti moodsaid jumalakodasid.
Väga silmapaistva vaatepildi turistidele moodustab Stockholmi Linnamaja (Stadshuset) kõrge torniga – individuaalses stiilis (ehitatud 1920ndail aastail). Teine arhitektuuriline vaatamisväärsus on kabelid ja mälestusala linna serval asuval Metsakalmistul – ehituse ja maastiku väga õnnestunud sümbioos.

Stockholmis käib vilgas kultuurielu

Teatrielu Stockholmis on viimaste aastakümnete vältel kujunenud eriti vilkaks. Kolme suure teatri kõrval (Ooper, Draamateater ja Linnateater) töötab hulk väiketeatreid, kes suudavad publiku huvi ülal hoida huvitavate lavastustega. Etendusi korraldatakse suvel ka Drottningholmi teatri ajaloolistes ruumides. Neid külastavad eriti hoogsalt turistid.
Stockholmis on üle 50 muuseumi. Suuremad ja rahvusvaheliselt tuntud on Põhjamaade muuseum (etnograafiline-kultuurilooline Nordiska museet) ning kunstimuuseum (Nationalmuseet). Kaks suurt ülikooli valmistavad ette teadlasi ja insenere – Stockholmi Ülikool ja Stockholmi Tehnikaülikool. Esimese juures asuv Karolinska Institutet on rahvusvaheliselt kuulus oma arstiteadusliku uurimistöö tõttu.
Rootsi on Põhjamaade suurim riik. Tema majanduslik potentsiaal on kõige tugevam. See avaldub ka pealinna välimuses ja rütmis. Linna ümbruses asetseb palju tööstusi, välisilme on puhas, tihti värvikas, hooned on reklaami otstarbel rikkalikult kaunistatud firmade nimedega.
Küll tuleb mainida, et viimase paarikümne aasta jooksul ehitatud eeslinnad (“magalad”) on liiga ühetoonilise vormistusega. Need koosnevad tihti vaid elumajade kompleksidest, mille vahele on poetatud teenindusehitusi. Aga see nähtus esineb vist kogu maailmas.
Stockholmi aastases ringkäigus on üks tähtis pidupäev – Nobeli festival novembris. Alfred Nobeli Fondist jagatakse auhindu füüsikas, keemias, bioloogias, arstiteaduses, majandusteaduses ja kirjanduses. Auhinnad on kogukad (u 7 milj SEK) ja au eriti suur. Pidustusi vaatab televisioonist kogu maailm. Kuningal on pidustuste puhul tähtis osa – ta annab kätte auhinnad. Mõned nurisevad, et see toiming koos järgneva pidusööminguga olevat rohkem kuningapaari kui teadlaste pidu.

Eestlased ja Stockholm

Meie esivanematel on olnud kokkupuuteid rootslastega ja muidugi ka Stockholmi elanikega. Esimene majanduslik keskus hilisema Stockholmi külje all oli Birka asundus samanimelisel saarel. Enne Stockholmi asutamist toimus üle Läänemere nii rööv- kui kaubakäike.
Hilisemal ajal põgenes eestlasi üle Läänemere Rootsi, neid jõudis kindlasti ka pealinna. Kui eesti pagulased 1944. a sügisel Rootsi jõudsid, siis elas Stockholmis paarsada eestlast.
Stockholmist kujunes Toronto ja New Yorgi kõrval üks eesti tähtsamaid pagulaste keskusi – kuigi alguses oli Stockholmi kolimine pagulastele keelatud. Linnas võiks umbkaudu arvestada 5000-6000 eestlasest elanikuga (kuigi noorema põlvkonna puhul alati ei tea, kas nad end eestlasteks loevad). Seda demonstreerisid eestlased kõige ilmekamalt ESTO 1980-ga, mis äratas suurt tähelepanu – muuseas ka selle tõttu, et linn oli sini-must-valgete lippudega ehitud ja Rootsi valitsuse esindajad võtsid pidustustest osa. ESTO 1996 oli tunduvalt tagasihoidlikuma ilmega – aeg oli oma töö teinud.
Stockholmis ilmub praegu kaks eesti ajalehte: “Eesti Päevaleht” ja “Teataja” ning ajakiri “Rahvuslik Kontakt”. Eestlastel on veel ikka palju ühinguid ja nende tegevus intensiivne. Eesti lapsi õpetatakse 9-klassilises põhikoolis. Varem töötas ka eestikeelne gümnaasium.

Kultuur ja Elu tänab Rootsi Suursaatkonda Eestis ja hr Arvo Mägi

* * *

Rootsi pealinna iseloomustab Rootsi Suursaatkonna nõunik Eestis
hr Karl-Olof Andersson:

“Stockholm on rohkem kui 1,2 miljoni elanikuga pealinn koos kõigi sellest faktist tulenevate funktsioonidega. See vajutab pitseri ka elanikele ja inimesed mujalt Rootsi piirkondadest peavad Stockholmi sageli liiga kiiretempoliseks linnaks, mille elanikel on alati rutt, nad on stressis ja üsna enesekesksed.
Stockholm on parlamendi ja valitsuse võimu keskus; finantsvõim on koondunud mõnesse kvartalisse linnasüdames; paljude ettevõtete peakorterid asuvad kesklinnas ja paljud lobbytegijad asuvad võimuringkondade naabruses paiknevates kvartalites.
Stockholmlased võivad töötada kesklinnas, kuid enamik elab väljaspool kesklinna laialisirutunud eeslinnades mõnekorruselistes või eramajades. Rootslased armastavad olla looduse läheduses ja Stockholmi on iseloomustatud paljude haljasalade ja vee lähedusega.
Pealinn on kõrgeima kasvutempoga linn Rootsis, mis tõmbab eriti noori üle kogu maa, kes tulevad suurde linna võimalusi ja tööd otsima. Kesklinn on viimase kahekümne aasta jooksul muutunud üha kosmopoliitilisemaks oma paljurahvuselise elanikkonna tõttu, milles saab veenduda linnatänavatel jalutades. Samas on etniline paljusus loonud huvitavaid efekte nagu “lava” immigrantidest muusikutele, arvukalt uusi restorane, kohvikuid, baare jne.
Stockholm on tänapäeval väga paljus multikultuurne linn. Tüüpiline stockholmlane on kolmekümnendates aastates esimese või teise põlvkonna linlane ja töötab teenindussektoris.

Arvo Mägi:
50 aastat eestlasi Stockholmis on jätnud mitmeid tähelepanuväärseid jälgi siinsesse kultuuriellu.

Ernst Idla võimlemisstiil sai kohe pärast meie siiajõudmist populaarseks. Praegugi on olemas Ernst Idla nimeline võimlemisinstituut. Rudolf Jalakas oli majanduspoliitikas tihti rootsi poliitikute ja majandusmeeste nõuandja ja ühe suurpanga direktoreid.
Käbi Laretei on tunnustatud klaverikunstnik. Ervin Pütsepal oli arhitektikontor kesklinnas ja ta ehitas haiglaid mitmes maailmajaos. Kõige rohkem loorbereid lõikasid eesti muusikud. See algas Neeme Järviga (kelle tegevuse raskuspunkt siirdus Göteborgi), tema pojad tegutsevad dirigentidena pidevalt Stockholmis. Ooperiorkestri dirigendiks on olnud Eri Klas, kammerkoori juhatajaks Tõnu Kaljuste. Neeme Järvi tutvustas rootslastele Eduard Tubina loomingut nii edukalt, et Tubin kuulutati üleöö “rootsi heliloojaks”. Arvo Pärti muusika hindamisest annab tunnistust tema loomingule pühendatud nädal Stockholmi muusikaelus.
Kunstnikest on Enno Hallek äratanud suurt tähelepanu oma originaalsetele alustele paigutatud maalidega. Lisaksin veel, et Rootsi riigi “teine mees” pärast kuningat – riigipäeva esimees Birgitta Dahl – on abielus eestlasest poliitiku Enn Kokkaga.