Istuta kodukohta puu

tekst: Margit-Mariann Koppel

Tänavu Viljandimaal Johann Köleri Fondi eestvedamisel seitsmendat korda peetud Johann Köleri päeva moto oli: “Istuta kodukohta üks puu – oled kultuuriloo märgi maha pannud aegadeks.” Moto aluseks oli Johann Köleri oluline põhimõte, et kunstniku igaveseks ürgallikaks on eelkõige loodus.

Kodul on eestlase mälupildis laiem tähendus kui lae, põranda ja nelja seinaga paneelkarp. See sõna sisaldab endas kodumaja, seda ümbritsevat aeda, põlde, metsi, soid, heinamaid, jõgesid ja järvi. Looduse hääli ja lõhnu ning värve ja perekonda. Nagu loodus tervikuna, nii on ka puud meid toitnud ja katnud ning vajadusel varjanud ja jõudu andnud.

Taluõuedel kasvavad mälupuud

Eesti taluõuel on ikka puud kasvanud, neid on talus sirgunud laste auks kasvama pandud. Istutas minugi vanaema minu jaoks nii õuna- kui kirsipuu. “Eestlase mõttes on ideaalkodu asupaik maal ning see võikski tegelikkuses nii olla, sest meid on parajasti nii palju, et me mahuks kõik maale elama ja võiks jälle saavutada loodusega ühise rütmi. Eesti loodus ja puud sümboliseerivad rahulikkust, kindlameelsust, pikaealisust ning ajastaega kulgemist. Paljud eesti kultuuritegelased on maal üles kasvanud ning sealne ümbrus ja loodus on neid vorminud ja inspireerinud,” avas päeva mõtte J. Köleri fondi esinaine kunstnik Aate-Heli Õun.
Puul on imeline võime sööbida mällu juba väikesele lapsele ning temaga sõbraks saada nii, et ka täiskasvanuna on lõpmata hea tunne tema juurde minna ning ta najale nõjatuda. Põlispuu taluõuel annab tunnistust talu põlisusest ja elu järjepidevusest. Seda ka siis, kui neid inimesi ja taluhooneidki enam ei ole.

Tulilind tuules

11. mai päikeselisel hommikul kogunes Viljandis J. Köleri ausamba ümber kenake hulk inimesi. Kokkutulnuid tervitas Viljandi Muuseumi direktor Jaak Pihlak. Viljandist sõideti Eesti ühe tuntuima impressionisti kunstnik Villem Ormissoni sünnikohta Pärsti vallas Oksa külas kunagises Rehtla talus. Kunstnik Villem Ormissonil täitub sel suvel 26. juulil 110 aastat sünnist. Kohale olid tulnud ka mõned kunstniku sugulased, kokkutulnuid tervitas Pärsti vallavanem.
Ühisjõul sai kasvama pandud ühe eesti perekonna ning sealt võrsunud kunstniku elu ja traagilist saatust meile ja järeltulevatele põlvedele meenutama jääv pärnapuu.

Pärn – kultuuri järjepidevuse sümbol

Miks just pärn? Aga sellepärast, et tänavune aasta on kavas kuulutada Eestis pärnapuu aastaks ning pärn on lisaks sellele, et on väga ilus, hea lõhnaga ning tarbeline, ka väga pikaealine ja meile iidselt püha puu. Nõnda sümboliseerib pärn meie rahva ja kultuuri järjepidevust ning igavikulisust.

Piknik ja mõttetalgud Kõõbral

Villem Ormissoni sünnikodust sõitsime edasi Kõõbrale, J. Köleri sünnitallu. Sinna juba varem istutatud pärn sai nüüd endale seltsilise. Peale korrastustöid ja puu istutamist järgnes piknik, kus jõime kõiki euronõudeid eirates ehtsat maapiima ning haukasime kõrvale koduküpsetatud rabarberipirukat. Poepiimaga harjunud linlastele tundus lehmapiim, nagu jooks rõõska koort.
See oli ka paras hetk väikeste mõttetalgute pidamiseks Eesti rahva kestmajäämise üle. Unistasime ühiselt, milline võiks olla tuleviku Kõõbra, kui kõik plaanitu tasapisi teoks saab.

Istutatud puu on märk kodukohast ja tunnustus eesti peredele läbi aegade

Eestis on palju meie ajaloos ja kultuuriloos olulisi inimesi, kelle mälestust ei ole jõutud veel pronksi valada ja kivisse raiuda. Mõne inimese puhul aga ehk ei olegi just seda vaja. Usun, et näiteks laulutaat Gustav Ernesaksa mälestust väärtustame kõige paremini laulupidude traditsiooni edasikandmisega. Miks mitte aga väärtustada ja jäädvustada meie rahva aja- ja kultuuriloos olulist rolli etendanud inimeste mälestus näiteks kodukandipäevade või suguvõsa kokkutuleku raames meie rahva mõtteviisile omaselt ja jõukohaselt? Istutada oma kodukoha elus oluliste inimeste mälestuseks nende sünni- või kodukohta üks puu ja nii need inimesed rahva mällu tagasi tuua.
Istutatud puu on kultuuriloo elav jälg ning järjepidevuse märk, ühtlasi tunnustus eesti peredele läbi aegade.

* * *

Villem Ormissoni elukäigust kõneles kultuuriloolane Ülo-Alo Võsar, kes luges ette paar omavärsistatud luuletust V. Ormissoni elust inspireeritud luuletsüklist “Tulilind tuules”:

Üksinda Werneri kohvikus.
Üksinda istub tunde.
Üksinda,
Üksinda,
Üksinda,
Ümberringi on võõrad
võõbatud näod,
millelt pühitud tunded.

See on see elu,
mille käes oled kui lelu.

Kodupessa
tungivad tulnukad,
kahe jalaga käod.

Sõbrad on pilvedena
laiali aetud,
häguste pilvedena.

Ja nad ei tule
enam.

Sõbrad istuvad
teiste laudade taga,
mis punase linaga
kaetud.

* * *

Julma sajandi
tormis on
tuulde lennanud,
tuulde jäänud
Ormisson.

Lendab ja lendab,
endiselt lennuvormis on
Ormisson.

Kinni ei püüa
vikerkaart
keegi ei taba.

Ometi värvides
peibutab,
ligigi hüüab
tulilind tuules.
Vaba.