Pääro – Karl Selteri sünnikoht

tekst: Margit-Mariann Koppel

Eesti Vabariigi endine välisminister Karl Selter on läinud ajalukku sellega, et just temal tuli 1939. aastal Moskvas kirjutada alla nn baaside lepingule. Tema lapsepõlvest pole ei eelmise Eesti Vabariigi ajakirjanduses ega raamatutes, samuti välis-eesti ajakirjanduses ega raamatutes kirjutatud ridagi. Kultuur ja Elu käis kaemas, milline näeb K. Selteri sünnikoht välja täna.

Puhmu küla asub Koerust umbes 5 kilomeetri kaugusel. Enne viimast sõda oli seal 37 talu. Koeru bussijaamas saan kokku teejuhi, Koeru Vallamuuseumi juhataja Mait Raudsepaga, kes on tuntud suusataja Pavo Raudsepa isa. Paneme autole hääled sisse ja teele.
Veidi enne kunagise Kapu vallamaja varemeid pöörab tee vasakule. Teenurgal asub väike luitunud valge maja – kunagine sovhoosi saun, millest K. Selteri sünnitalu Pääro praegune omanik Heldur Tombak on endale ajutise eluaseme teinud, kuni uus elumaja valmis saab. K. Selteri sünnitalu on kohe peale kurvi paremat kätt, sealt 500 meetrit edasi on aga Metsa-Hindreku talu, kus 1908. a sündis tulevane pedagoog, astronoom ja luuletaja Roopi Hallimäe (1935. aastani Robert Grauberg). Niisiis võib väike Puhmu küla olla uhke koguni kahe sealt võrsunud suurmehe üle.
Nii Kapu kui Puhmu on “Baltisches historisches Ortslexikoni” andmeil külanimedena esmamainitud juba aastal 1253. 1694 valmis Kapu mõis, mille omanikuks kuni aastani 1789 oli von Wrede, aastani 1919 kuulus mõis von Bremenile. Viimane omanik oli Konstantin von Bremen. 1975. a ühendati Puhmu ja Ramma külad.
Puhmu külal on põnev eripära. Kolm peamist perekonnanime, mis külas võetud, on Holm, Grauberg ja Selter. Selterid elanud vanasti koguni kuues talus, kuid omavahel kõik sellegipoolest lähedased sugulased ei ole.

Pääro talu lugu

K. Selteri kauge sugulane Asta Molotovskaja (sünd Selter), kes on 77aastane ja Puhmu küla põliselanik, meenutas, et Puhmu külas elasid Selterid Pääro, Sepa, Otsa, Aru, Järvekalda (või Järveotsa) ning Siimu talus. Omavahel olid sugulased Siimu ja Sepa, Otsa ja Aru ning Sepa ja Pääro talud. Asta jutu järgi oli Puhmu külas pidevalt kevadel-suvel suur põud ning selletõttu oli mõis huvitatud kiirest talude müügist.
Praegune peremees Heldur Tombak paneb lauale talukaardi, mis pärit aastast 1880 ning millel on märge katastrisse kandmise kohta 08.04.1883. Talu suurus on 32 tessatiini (35 ha). Sealkandis olidki kõik enamikus 30-40 ha suurused talud. Enne oli Pääro talu olnud Otsa talu saunakoht, teab rääkida Otsa talus sündinud Juta Tõnurist (sünd Selter).
Tulevase riigitegelase isa Joosep Kaarli p Selter oli sündinud aastal 1871 (vkj) Kapu vallas, tema naine Julie Hansu t Rosenberg 1875 (vkj.) Väinjärve vallas. Ei tea, kas pojale pandi nimi vanaisa järgi, aga esimene laps sündis 12.06.1898 (vkj.) ja sai kirikuraamatu järgi nimeks Karla.
Huvitavaks kujunes katse teada saada, kas Karlil oli õdesid-vendi ja kui palju. Vanemad külaelanikud mäletasid, et tal oli õde või õed, aga mitu, seda ei osatud öelda. Kuulsin variante, et Roopi Hallimäe naine Helene olevat olnud K. Selteri õde ning et praeguse taluomaniku isa esimene naine oli K. Selteri õde. Tegelikult abiellus Pääro tallu sulaseks tulnud Aleksander Tombak 1906. aastal K. Selteri isa õe Juuli-Elvinega, aga selle looni me veel jõuame.
Pöördusin lõpuks usaldusväärsete andmete saamiseks Siseministeeriumi Rahvastiku Toimingute Osakonna poole, kelle valduses on kirikuraamatud alates 1836. aastast. Selgus, et Karlil oli kaks õde ja üks vend: 1904. a (vkj) sündis õde Erika-Juliane ja 1912 (vkj) teine õde Magda-Josephine, 1914. a detsembris nägi ilmavalgust vennake Franz-Osvald, kes aga suri 5 päeva enne kahekuuseks saamist.
Edasi pajatab rahvajutt, et Karli vanemad müüsid talu ära ning kolisid Tallinnasse. Teise jutu järgi läksid Karli vanemad lahku, Karli ema olevat surnud noorelt, isa võtnud uue naise ja elanud talus edasi. Kasuema polevat Karli omaks võtnud ja hakanud teda taga kiusama. Nii oli loo käiku jutustanud Juta Tõnuristi vennale Ülole ema Juuli-Elise Selter.
Millega vanemad Tallinnas tegelesid, ei ole teada, igatahes ei olnud nad eriti jõukad. Karl pidi töö kõrvalt omandama nii kesk- kui kõrghariduse. Aleksander Tombakust sai Pääro talu uus peremees. K. Selteri tädil sündis kaks tütart, Õie ja Erna, kahjuks suri tädi varakult. Aleksander Tombak abiellus teist korda, uus naine Hilda sünnitas kuus last: neli poissi ja kaks tüdrukut. Üks poegadest on tänaseks surnud.
Vana elumaja lammutati 1925. aastal ning tolle vundamendile ehitati puukuur, mis tänaseni pooleldi püsti seisab. Pool kukkus kolhoosikorra ajal sisse. Uus, uhkem ja peenem elumaja ehitati talli lähedusse. Aeg ei ole sedagi säästnud, aastal 2002 meenutab toda häärberit veel ainult korstnajupp. Juba kerkib kolmas elumaja.

“See laut teeb teid kulakuks!”

1936. aastal ehitati suur, uhke ja pikk kõrvalhoone, ühes otsas laut ja teises tall. Hoone püsib uhkelt ja meenutab eestiaegset talupidamist tänaseni. Heldurile meenub, kuidas see uhke hoone viis valla suurt kasvu ja kuraasika partorgi Jaan Piibelehe, kes käis alati ringi, parabellum vööl, endast välja. Partorg karjus talu õuel ema peale täiest kõrist: “Miks te nii suure lauda ehitasite? See laut teeb teid kulakuks! Ma teen su kulakuks!”
Kulakuks neid siiski ei “tehtud”, Jaan Piibeleht aga sai oma “aktiivse agitaatori teenete eest kolhoosikorra kehtestamisel” 1949. aasta kevadel metsavendade käest teenitud tasu – järjekordsel agitatsiooniretkel Koerust Paidesse saadeti ta aupaukude saatel Lenini juurde.
Heldur mäletab veel, et talli ja sissesõidu tee vahelisel alal oli õlgkatusega ait. See oli ehitatud kirvega, saagi kasutamata. Õlgkatuse all oli palju varblasepesi, lakas aga ilusaid ja põnevaid asju nagu tuttuued puusahad, tuulamissõelad jm tarbevara. Õlgkatus kulus läbi ning ait lõhuti 1958. aastal kütteks. Lauda taga oli suur õunaaed, kuid vana peremees lasknud selle maha raiuda, sest poisid käinud õunaraksus ning polevat rahu andnud.

Leegionär Evald Toim hakkas metsavendi jahtima

1941. aasta juunis ei küüditatud Asta Molotovskaja mälu järgi Puhmu külast mitte kedagi. 1949. aasta märtsis oli ohvreid kaks peret: Grauberg ja Noorsalu.
Kui küsin Helduri käest metsavendade kohta, pahvatab ta: “Mu oma vend Herbert oli metsavend nii saksa kui vene ajal. Ta varjas üksinda ning oli põhiliselt kodus. Üks Holmi nimeline mees, kelle naine töötas vallamajas, tõi teateid, kui oli oodata haarangut. Saksa ajal juhtus päris koomilisi lugusid. Ükskord tuli saksa politseimundris mees taluõue. Vend ja ema olid toas ja mina õues. Mees küsis Herberti kohta teavet. Vend Herbert hõikas toast: “Ema, kus poiss on?” Ema vastas: “Ei tea, nad siin pidasid sõpradega plaani Soome minna. Võibolla läksidki, tükk aega pole näha olnud.” Saksa politseinik võttis tühja paberilehe ja käskis alla kirjutada. Parajasti tehti aga talus seepi ja seep just kuivas. Sakslane tahtis ka seepi, ema viis pärast tema naisele. Asi lahenes, leiti, et ega see ema asi pole, kus poisid on.
Teine lugu juhtus siis, kui saksa sõjaväelased said puhkusele ning igasse tallu majutati sõdurid. Meile majutati Ervin ja Willem. Ervin oli pikka, Willem lühikest kasvu. Sõdurid magasid ühes kambris ja vend teises. Uks oli vahelt kinni. Ükskord ärkas vend üles ja saksa sõdur seisis ukse peal. Arvasime, et nüüd on lips läbi, eks nad said aru, et midagi on viltu. Kuid nad olid tavalised sõdurid ja kaebama meie õnneks ei läinud. Tõid emale hoopis ükskord ühe ohvitserisineli ja vahetasid hobuseliha sealiha vastu.
Paraku ootas parajat juhust talus töötav saksa sõjavang Ivan Molotovski, kes ka vene ajal tallu tööle jäi. Punaste tulles jooksis ta kaebama. Isa Aleksander suri 1945, vend võeti kinni matusejärgsel päeval. Määrati 10 aastat, kuid istus 9 kuud ja vabanes amnestiaga. Herbertit tuli arreteerima minu koolivend Evald Toim, kes teenis Saksa sõjaväes, peale sõda aga läks vist pattude kustutamiseks vene poolele üle ja hakkas metsavendi jahtima. Koolivend elab minu teada praegu Kiviõlis ja saab Saksa riigilt pensioni. Vend Herbert on aga juba kolm aastat surnud.” (Evald Toim suri 25.08.2001.a. – toim.).

Teistest peajagu pikem

Karl Selteri isikuomadustest pole palju rohkem teada kui lapsepõlvest. Teda on iseloomustatud välis-eesti ajakirjanduses kui meest, kes oli oma kasvu ja intelligentsi poolest juhtivatest inimestest peajagu pikem. Tema töölaud oli tühi, seal oli ainult märkmeteblokk, kuhu ta kirjutas ideed. Ta ei kulutanud aega kantseleiasjades sorimiseks, selleks olid kaastöölised. Sama tööstiil oli president K. Pätsil, nad tegelesid tähtsamate probleemidega. Vastupidise ja tervisele hukutava tööstiili näitena tuuakse Kaarel Eenpalu, kelle töölaud ägas paberikoorma all ning kes puhkuse ajal pidi ennast Haapsalus tohterdama.
Karl Selterile oli omane loov vaim. Ta oli väga huvitatud uutest algatustest. Segased ideed formuleerusid tema peas selgeteks, tal oli fenomenaalne mälu ja erakordne ettekandevõime ning temaga oli huvitav vestelda. Rõhutatakse ka tema juhivõimeid, abivalmidust ja kõigest eelnevast tulenevat seltskondlikku populaarsust. Tal oli hämmastavalt hea võime analüüsida keerulisi probleeme. Juba 1938. a ennustas ta puhkevat sõda Euoopas ja selle suunda. Oma mälestustes pealkirja all “Välisministeeriumis 16/6 1940”, mille on avaldanud ka EPL 10.07.1991.a, kirjeldab välisministri abi Nikolai Kaasik: “NSVL poolse ultimaatumi saamisest ja sellele alistumise informatsioonist jäid ilma sakslased, sest Selter oli teinud isikliku korralduse olla tagasihoidlikud infovahetuses sakslastega, keda ta kahtlustas koostöös venelastega.” Oma kindlameelsed ja läbinägelikud seisukohad poliitilise olukorra kujunemise kohta alates saatuslikust allveelaev “Orzeli” põgenemisest 17.09.1939, on K. Selter kirja pannud koguteose “Eesti riik ja rahvas II Maailmasõjas” II osa artiklis “Eesti välisministrina Moskvas”.
Karl Selter abiellus 1926. aastal laevakapteni tütre Milla Peksiga. Eraelus olevat ta olnud tagasihoidlik ja vähenõudlik. Selterite korter Genfis kujunes kohalike eestlaste kooskäimispaigaks. Karlil ja Millal oli poeg, kes on nüüdseks surnud. Karli õdedel õnnestus samuti pääseda Rootsi ja Saksamaale. K. Selter suri 1958, Milla 1970. aastal.
Omaette küsimus on see, kuhu ja kelle kätte on jäänud K. Selteri arhiiv. Tema kunagine abiline Saksamaal dr Voldemar Toome, kes nüüd elab USAs, kirjutas, et peale K. Selteri surma jäi palju materjali tema poja kätte. V. Toome oli palunud osa sellest endale, kuid poeg keeldus. Mis ühe väärtusliku arhiiviga juhtuda võib, on see, mis juhtus V. Toome enda arhiiviga: 1957. a USAsse kolides jättis ta arhiivi ajutiselt ühe sõbra keldrisse, et see sealt peagi järele toimetada. Paraku tuli ootamatu üleujutus, mis viis materjalid Reini jõkke...
Jääb üle üksnes loota, et K. Selteri arhiiv on ikka tallel ja ootab meie ajaloolasi.