Ema nägu pojad olevat õnnelikud

tekst: Jaanika Kressa
fotod: erakogu

Eva ja Rein Eva Meil 11. september 1917-10. jaanuar 2002 Estonia operetinäitlejanna 1949 -1975 Rein Malmsten 6. veebruar 1942-31. mai 1993 Ugala näitleja 1967-1993

Eva Meil ja Rein Malmsten olid nii sarnased, kui ema ja poeg olla saavad — peale välise joonise ühendas neid sisemine pühendumine kunstis.

Näitleja Rein Malmsteni hiilgeaeg jääb meist iga aastaga aina kaugemale.
Tänavu oleks ta saanud 60aastaseks, kuid lahkus meie hulgast juba üheksa aasta eest.
Sellest ülivitaalsest, suure töövõime ja erilise loomupärase lavasarmiga näitlejast, kes valitses koos Leila Säälikuga Ugala lava veerandsada aastat, olen kirjutanud raamatu “Rein Malmsten” (Ugala 1995), milles on ridamisi kirjas kõik tema mängitud rollid.

Maailm täis värve

Täna on Rein Malmstenist põhjust rääkida kui Eesti seni suurima teatridünastia kesksest kujust, Franz Malmsteni ja Eva Meili pojast, Mait Malmsteni isast. Inimesest ja kunstnikust, kelle elu ja looming sattus pimedasse okupatsiooniaega ja kes ometi kogu selle aja hõlma all tõrvikut kandis, teistele teed näitas, olulised eluhoiakud ja väärtushinnangud edasi andis ja lapsepõlvekodust kaasa saadud teatrieetikat nõnda palju välja kiirgas, et see ka kolleegidele edasi kandus.
Rein Malmsten on öelnud, et näitlejat peab tundma lava kaudu. Laval sai tema jõuline natuur ja võimas hääl tõeliselt avalduda. Lavaväliselt võis ta jätta sootuks vastupidise mulje, mõistagi ei soovinud ta domineerida nõukogudeaegses ühiskondlikus elus. Maailm, milles tema elas, oli täis värve, meloodiaid ja aistingud, peale draamanäitlemise laulis ta kupleesid ja maalis, vaatles maailma ja inimesi kõrgendatud tähelepanu ja mõistatahtmisega.

Suur rõõm ja suur valu

Näitlejanna Eva Meili olen näinud ainult filmis “Siin me oleme”. Aga põgusatest kokkupuudetest Reinu emaga olen siiski saanud aimu ka tema artistisarmist.
Teda esmakordselt nähes olin hämmingus ema ja poja suure sarnasuse üle, mis ilmnes kõiges: välimuses, miimikas ja reaktsioonides. Sarnasus polnud ainult väline, see tuli ka sisemusest: nad vaatasid ühtemoodi silmadega, naersid ühtemoodi, süütasid sigaretti ühtemoodi ja hoidsid teineteist väga.
“Aga see peabki nii olema. Ta on ju minu oma armas, kallis poeg!” ütles tollal 69aastane Eva Meil oma tollal 44aastase poja kohta niisuguse uhkusega, mis mulle aastateks kõrvu kõlama jäi. Seitse aastat hiljem, Viljandi Metsakalmistul, nägin Reinu ema pilku männilatvade ja pilvede külge kinnitamas, justkui täiesti kindel olles, et poeg on seal üleval. Muidugi — just emalt oli poeg pärinud oma kunstiande ja need imepärased silmad, mis kõikjalt, olgu vihmapiiskade langemisest, looduse värvidest, igalt poolt peidetud ilu otsida oskasid.
Minul oli siis juba kaks poega — kolmeaastane kodus ja kolmenädalane kaasas — ja ma mõistsin, et terves ilmas ei ole olemas suuremat valu ja ülekohut kui matta oma last.

Väärt geenid elavad edasi

Tänavu jaanuaris lahkus ka Eva Meil. Kas kõrges vanuses on kergem minna, eriti veel, kui poeg on ees ootamas? Teele saatma tulnud õpingukaaslased meenutasid Evat, kes oli oma kursusel üks vanemaid. Käis sõda. Ja sündis Rein. Estonia kolleegide jutust kerkis pilt Eva Meilist kui näitlejast, keda kriitika suurt tähele ei pannud, kuid keda armastasid kolleegid ja publik. Artistist, keda ei hinnatud piisavalt, kuid kes ise teadis oma hinda. Samasugune oli ka tema poeg.
“Kallis Eva, oma väärt geenides elad sa eesti teatrilavadel edasi,” ütles Eva Meili teispoolsuseteele saatma tulnud Voldemar Kuslap. Ehk õpib ka praegu veel pisike Franz Malmsten III (Narva teatris alustanud vennad Franz ja Hugo oli Franzupojad) suureks kasvades oma vanavanaema Evat ja vanaisa Reinu tundma — lava kaudu kindlasti.

Kui usud, siis on

Näitleja loob ainult oma kaasaegsetele, pärast tema lahkumist lavalt ja ka elust ei jää temast midagi järele. Kulunud tekstiraamatud, üksikud fotod, tendentslikud retsensioonid ja võõrad mälestused ei suuda elustada loojavaimu.
Või äkki siiski jääb ikkagi midagi alles? Mingi hea ja positiivne energia, mis märkamatult muudab maailma pisutki paremaks? Ilma milleta oleks ilm veidi rohkem pilves ja inimesed enam õnnetud?
Vastus võiks olla vanapaganlik: kui usud, siis on. Kui ei usu, siis ei ole.

1995. aastal ilmunud raamatut Rein Malmstenist saab osta Ugala teatrist.