Henno Käo maailm

tekst: Margit-Mariann Koppel

Henno Käo autoportree 2001.

Ansambel Peoleo endine solist, lastekirjanik ja kunstnik Henno Käo tähistas jaanuaris kuuekümnendat sünnipäeva. Ise tunneb ta ennast ikka veel poisikesena ja loodab, et on selle kuuekümne aastaga paremaks saanud.

Henno Käole pakub lastele raamatuid kirjutades pinget oma maailma loomine. Tema maailm on värviküllane, helge ja mõnus. Parimaks kingiks, mis elus saadud, loeb ta annet kirjutada lasteraamatuid ja joonistada pilte. Kõigele lisaks armastab ta maalida kive. Kividel on oma mälu ja oma vaim, usub ta. Juubeliks ilmus ka luulekogu “Hinge korter”.

Ansambel Peoleo solistina tegite nooruses kõvasti mürtsu.

Henno Käo: “Meid kutsuti sageli igasugustele süldipidudele mängima, kus olid pidulikult kaetud lauad ja kõik sinna juurde kuuluv. Eks siis läksime natuke julgeks ja laulsime mingeid metsavendade laule, mis oli tol ajal täielik tabu ja lubamatu temp. See jõudis lõpuks muidugi, kuhu vaja, ja teravaim elamus Peoleo aegadest ongi minu jaoks kodus toimunud läbiotsimine. Siis tuli küll pioneeriraamatutest loetud põrandaaluse revolutsionääri tunne peale. Ma olin noor mees, äsja abiellunud ja meil ei olnud omaette korteritki, elasime minu õe juures ühes toas. Ega seal suurt midagi läbi otsida ei olnud, sest minusugusele veerevale kivile polnud jõudnud veel sammalt kasvada. Kõige rohkem oli raamatuid, päris mitu virna, need lapati muidugi kõik läbi. Ei leitud midagi, mis oleks millelegi viidanud ja mida oleks tasunud ära võtta kui asitõendit.

Peoleo riismed umbes 1969, pärast mitmeid vintsutusi. Pildil vasakult Eino Mäelt , Lauri Nebel ja Henno Käo.

Aga meie ansambli liige Lauri Nebel elas Kivimäel, ikka põlises eestiaegses korteris, ja tema lauasahtlist olevat leitud eestiaegne sini-must-valge laualipuke, mis oli tol ajal küll väga paha asi. Arreteerimist ei järgnenud, küll aga tuli meil kolm päeva järjest kurikuulsa Pagari tänava maja eraldi kabinettidesse ülekuulamistele ilmuda. See oli nagu tööl käimine. Õhtuks lasti ikka koju. Aga järgmisel hommikul kell üheksa tuli jälle platsis olla. Ega näppe sahtli vahele ei surutud. Tol ajal ma veel suitsetasin ja lubati isegi suitsu teha. Kohvi küll ei pakutud. Uurija oli noor meesterahvas, eestlane. Tuli istuda tema vastas ning vastata lõpututele küsimustele kogu elu kohta, mis tolleks ajaks oli jõudnud mööduda, vanaisast-vanaemast peale. Kus nad ikka olid olnud ja mida teinud. Ma ei mäleta ühtegi teravamat küsimust, sest kõik oli üks lõputu heietamine. Üldsüüdistuseks oli muidugi „nõukogude üliõpilasele sobimatu käitumine“.”

Rääkige palun toonasest poliitilisest õhustikust.

“Siis kestis veel Nikita-järgne sulaaeg, kui olud olid justkui vabamad ning võis juba üht-teist lubada. Meil paistis see kõigepealt silma kirjanduselus, ilmusid noorte luuletajate kassetid, esimene neist vist 1962. See tundus tol ajal väga põnev luule serveerimise vorm, vaimustus oli suur. 1960ndate alguses paistis ju kõigile, et elu on nagu kuidagi inimlikumaks läinud. Nikita sula järellainetuses, kui 1965. a hakkas häälitsema ansambel Peoleo, oli meil see petlik vabaduse tunne ikka veel sees, ja teadmine, et oh, nüüd võib kõike teha. Loomulikult läksime sellega lõpuks ikkagi alt. Tundsime end liiga vabalt, kuid poliitiline õhustik oli ju tõesti lootustandev. Eriti aastal 1968, kui Tšehhimaa poolt tuli eriline vabaduspuhang, oli tunne, et nüüd ometi hakkab midagi toimuma ja rebenema. Aga kui vabaduse esimesed õrnad võrsed seal tankiroomikute all lömastati, hakkas ka siin kõik mattuma ränga tolmukorra alla ja lisaks veel mingisse erilisse uttu. Aeg läks iga aastaga umbsemaks, nuhkimine kasvas.
Imelikul kombel loeti isegi meie lorilauludest mingi sõnum välja, kuigi nii naiivsed me ometi ei olnud, et oleksime lausa otse üles kutsunud riiki kukutama või midagi sihukest. Aga ridade vahele peitmine oli ju nõukogude ajal vägagi harilik asi. Vastava esituse ja intonatsiooni korral sai publik suurepäraselt aru, mida tegelikult taheti öelda. Rahvas võttis tänuliku rõõmuga vastu pisimagi killu, mis kuhugi oli surutud. Sellega saabki ehk seletada Peoleo päris suurt menu. Meie ansambli põhilise laulutekstide nikerdajana püüdsin ikka neid killukesi siia-sinna peita.
Ilma asjameestelt saadud ametliku esinemisloata ei tohtinud ükski punt tol ajal püüne peal nägu näidata. Ärakeelamisi tuli ikka ette, aga loa saime harilikult mingi aja pärast tagasi, kui olime ennast n-ö hästi üleval pidanud. Ükskord keelati meid jälle, kuid ka siis ei läinud asi veel nii hulluks, et julgeolek oleks mängu tulnud. Esinemisloa tagasisaamise tingimuseks oli teha üks tõeline sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik, kõigile tolle aja nõuetele vastav laul. Võtsin siis kätte ja hakkasin teksti nuputama. Seda pole mul kahjuks alles, muidu tsiteeriksin, aga mäletan, et seal oli juttu mõõkade tagumisest atradeks ja et inimene on inimesele sõber, seltsimees ja vend. Lühidalt oli tegu väga ideloogilise ja sihilikult ülepaisutatud paatosliku tekstiga, mis võis paista nagu tolleaegse ajalehe „Rahva Hääl“ juhtkiri, ainult et riimis. Tekst vaadati läbi ja tundus ilmselt asjameestele vastuvõetav – patriootline, ideeline ja mis kõik veel. Lõpuks ometi üks uus ja kommunistlikule noorsoole sobilik laul! Ja antigi luba laul raadios linti teha.
Eino Mäelt, praegune tuntud klaasikunstnik ja toonane ansambli liige, tegi viisi ja nii lindistasimegi. Kui seda linti siis kuulati, selgus asjameestele, et laul on häbematu pila. Koos viisi ja esituslaadiga tuli välja selle tegelik mõte. Laul kustutati ja meie keeluaega muidugi pikendati. Neid pisemaid ärakeelamisi oli muidugi veel, aga ükskord tuli see lõplik, koos KGBga. Kinni mind ei pandud, lasti hoopis ENSV Riiklikust Kunstiinstituudist lahti. Olingi lindprii.”

On olemas kirjanik Henno Käo, kunstnik Henno Käo ja muusik Henno Käo. Milline neist on Teile endale kõige hingelähedasem?

“Muusik on nüüd küll kõvasti üle pakutud, muusik pole ma kunagi olnud. Laulda mulle lihtsalt meeldis ning vanasti sai seda palju ka tehtud ja natuke kitarrigi plõnnitud. Nüüd enam ei meeldi, ja kui palutaksegi, püüan kõrvale vingerdada, öeldes, et minu laul on lauldud. Sellest ajast on jäänud veel laulutekstid, teen neid tänase päevani, kui tellitakse. Aga kas kirjanik või kunstnik? Viimastel aegadel tahaksin üha rohkem olla ja tunnengi end lastekirjanikuna. Minu jaoks omab lugude välja mõtlemine, n-ö maailma loomine järjest rohkem tähtsust. Piltide joonistamine sinna juurde on juba teisejärgulisem, kuigi mulle meeldib hirmsasti ka joonistada. Aga alguses oli ju sõna. Ja on ikka veel.”

Kui kuulete sõna “lapsepõlv”, siis mis kõige esimesena meenub?

“Lapsepõlvega seoses meenub kõigepealt koduümbruse maastik Saaremaal, valged kruusateed, kiviaiad, kadakad ning sakiline silmapiir, mis näis olevat ahvatlevalt lähedal ja kuhu oli kange tahtmine minna. Mõnikord hakkasingi minema. Või säherdune mälestuspilt: astun ilusal suvehommikul õue. Sirelid õitsevad ja lõhnavad. Kerge soe tuulehoog. Kõrge sinine taevakumm ilusate valgete pilvedega. Aimdus, et ees on terve igavik. Eriliselt magus vabaduse tunne. Kõik võis veel juhtuda ja kõike võis veel ette võtta. Möödunud kevadel nägi trükivalgust raamat „Kui veel telekat ei olnud“ (Ilo 2001), kus on tubli tükk minu lapsepõlvest, nii nagu see tõesti oli.”

Millest ühel täismehel huvi just nimelt lasteraamatute vastu?

“Lasteraamatu või ka lihtsalt raamatu vastu on mul huvi olnud niikaua, kui ennast mäletan. Sõjajärgsel ajal ei ilmunud ju iga päev uusi lasteraamatuid ja üldse oli raamatuid vähe. Lugesin kõike, mis kätte sain. Neelasin koguni Stalini preemia laureaate ja muidugi käest kätte liikuvat nn kollast kirjandust. Õnneks olid meil toredad naabrid ja neil terve kapitäis eestiaegseid lasteraamatuid. Käisin neid sealt pidevalt laenamas, kuni kõik said loetud. Hiljemgi ei kadunud huvi lasteraamatu vastu miskipärast kuhugi ja hoidsin neil ikka silma peal.
Vaatasin lasteraamatu pilte ja mõtlesin, et oleks alles mõnus neid ise joonistada. Tegin aga muid asju – nukufilme, õppisin Villu Tootsi juures kalligraafiat, olin ühe asutuse kunstnik jne. Ja ükskord vedaski nii, et kirjastusest Eesti Raamat pakuti illustreerimistööd. Kuna minu jaoks oli see ülitähtis sündmus, seisab mul elu lõpuni meeles, et see juhtus aastal 1982. Ja et see oli Leelo Tungla luuletuskogu “Väike ranits.”
Lastekirjandus tõmbab mind endiselt ka lihtsalt lugemise mõttes. Ausalt öelda peangi just lastekirjandust selleks tõeliseks kirjanduseks. Hea lastekirjandus on nagu maailma loomine, ja milleks luua vastikut, närust ja ülekohtust maailma, kui see on juba niigi olemas? Vähemalt rusuval argipäeval tundub meile vahel nii. Tegelikult maailm aga ongi ilus ja hea, see ei paista ainult kõikvõimaliku kuhjunud rämpsu tagant välja ja me oleme selle unustanud. Lastekirjandus peabki seda meile jälle meelde tuletama.
Nn täiskasvanute kirjandusest võib muidugi leida paljutki, aga viimasel ajal ei taha neid uuemaid asju eriti kätte võtta. Kas või juba sellepärast, et seal pole loomisega mingit pistmist, need on otse elust või iseenese sisikonnast maha kirjutatud. Ja nende armetute koopiate juures ülbitsetakse ning tehakse tähtsat nägu, et kultuskirjanikud ja puha. Mis pinget sihuke värk ikka peaks pakkuma? Mulle küll ei paku. Eriti veel, kui see koopia on võimalikult rõvedaks ja jälgiks aetud. Ei, tänan! See kõik vohab juba liigagi kaua ka kujutavas kunstis. Olen sattunud näitustele, mis on võtnud lausa põdema – nii kehv on pärast olla. Kõik see kokku on sihiteadlik negatiivse energia võimendamine, või ütleme otse välja – Saatana teenimine. Just hea lastekirjandus on see, mida tasub ikka lugeda ja püüda ka ise jõudumööda teha. Ma ei mõtlegi kirjutada täiskasvanutele, vaid ikka ja ainult lastele.”

Kui oluline on raamat tänapäeva lapsele, kes hangib enamiku teabe arvutist?

“Käin väga palju koolides lugejatega kohtumas ja ikka kuulen siit-sealt, et lapsed loevad tänapäeval vähem. Loomulikult nad loevad vähem, kui on nii palju muudki põnevat teha. Kas või juba arvutiahvatlused ja telekavaatamine, need võtavad lihtsalt ära aja, mis varem kulus lugemisele. Kahju muidugi, aga mis parata. Siiski olen kohanud ka lapsi, kes endiselt loevad, ja isuga. Leidub neidki, kes on läbi lugenud ka mõne minu raamatu. Nii et kõik ei ole veel sugugi kadunud ja ma usun, et raamat ei kao kuhugi.”

Millised kirjutatud raamatutest endale kõige rohkem meeldivad ning kes tegelastest kõige armsamad on?

“Üheks lemmikuks on “Dondijutud”. Pehme d-ga sellepärast, et seal on üks sihuke tegelane, harilik tont, kes kirjutab oma nime suure D-ga, et oleks rohkem välismaa moodi ja igati peenem. See ilmus juba üsna ammu, 1993. Ja lemmik on sellepärast, et mäletan, kuivõrd mõnus oli seda kirjutada. Lood tulid nagu iseenesest ja igal pool, kus ma parasjagu ka viibisin, ole ainult mees ja kirjuta üles. Paber ja pliiats pidid kogu aeg taskus olema. Vehkisin kirjutada nii rongis kui bussis. Eriti mõnus oli kirjutada praami peal Saaremaale sõites või sealt tulles. Ja kuigi igavene eputis, on see Dont siiski päris lahe sell. Kipub teine vahel teistessegi raamatutesse pugema.
Eespool juba mainisin raamatut “Kui veel telekat ei olnud”. Seal ei ole ma midagi välja mõtelnud, aga sellest hoolimata oli seda lõbus kirjutada, meenutades mitmeid poisipõlves juhtunud seiku ja elades veelkord sisse sellesse aega, kui tõesti veel telekat ei olnud. Mis seal telekast rääkida, meie külas ei olnud isegi elektrit ja elati ka kenasti ära. On juhtunud, et just vanemad inimesed, kes on sattunud seda lugema, on tulnud lausa tänama ja õhanud, et täpselt nagu nende lapsepõlv. Nii et sealt on leitud kui mitte muud, siis äratundmisrõõmu.”

Milline oli viimane meeldejääv lugemiselamus?

“Lõpetasin just Harri Haameri „Meie elu on taevas“ (Logos 2001), mälestusteraamatu Siberi vangilaagritest. Need on väga haaravad pildikesed. Harri Haamer oli teatavasti kirikuõpetaja ning see oligi tema süü. Lugedes on selgesti tunda, et autor ei olnud seda kirja pannes kibestunud ega haudunud mingit kättemaksu. Nagu kristlasele kohane, oli ta kõigile andestanud. Ta ei ole püüdnud lugejaid ehmatada nende jubedustega, mis seal tegelikult toimusid, vaid on leidnud mingi teise tasandi, kuidas neid hirmsaid laagriaastaid meile edastada. See on hea näide sellest, kuidas inimene suudab ka kõige äärmuslikumas olukorras Jumala abiga inimeseks jääda. Kui praegused „trendikirjanikud“ ulbivad meelsasti mülkas ja lisavad kaifi suurendamiseks ilgust juurdegi, siis Haameril oli kõik vastupidi. Ta jäi puhtaks ja puhastas teisigi.
Lasteraamatutest proovisin hiljuti lugeda Harry Potteri esimest raamatut. Kena, mõnus lugemine. Aga ma ei leidnud siiski mitte midagi erilist ja ma ei saa aru sellest meeletust furoorist selle ümber. Sellegipoolest on mul hea meel, et üks just lastekirjandusse kuuluv asi on üle maailma tähelepanu köitnud. Meie omadest lugesin üsna hiljuti Kivirähu raamatut “Sirli, Siim ja saladused” ning oskan selle kohta ainult parimaid sõnu öelda. Hea oli lugeda ka Ott Arderi viimast luulekogu „Tähetolgus“.”

Ike Volkov kirjutas 12. jaanuari “Postimehes” artiklis pealkirjaga “Miks Muusika?” sellest, et muusika asemel vohab meil diletantlus ja et kõik on taandunud müügile ning mallikujundamisele, millel pole midagi pistmist muusikaga. Kuidas loomeinimesena seda kommenteerite?

“Ma ei ole muidugi asjatundja ning pole ausalt öelda ka jälginud selle maailma sagimisi, mida nimetatakse vist koguni muusikabisnisiks. Aga mind on häirinud ja häirib ikka mingisugune imelik tendents ainult inglise keeles laulda, nagu see kuhugi viiks või nagu seal siis äkki märgataks, et oi, näed, siin laulab ka keegi õudselt hästi. Nagunii keegi ei märka, nii et olgu rahulikud. Ja kui keegi tõesti peaks meie vastu huvi tundma, märgatakse ka siis, kui lauldakse hästi eesti keeles. See on mingi narr lastehaigus, mis tuleb ilmselt läbi põdeda. Kui tahetakse oma rahvale laulda, siis lauldagu ikka rahva emakeeles. Aga mine tea, äkki lõõritatakse väljamaa keeles selleks, et varjata tekstide nõmedust. Kui ikka laulad, et „ai lav õunli juu“ või „pliis dõunt fogett mii“, siis on kohe teine tubakas. Sellest Ike leheloost leidsin palju mõtteid, mida olen ka ise mõtelnud. Ta on asjale sutsu lähemal ja teda võib uskuda. Mis siin ikka kommenteerida, nii see ju täpselt ongi, et meie popmuusikas vohab tühine labasus. Kirjutan Ike artiklile mõlema käega alla! Mul on kohutavalt kahju, et meil polnud nii palju oidu, uhkust ja jäärapäisust, et minna oma riigi pealinnas toimuval Eurovisiooni lauluvõistlusel välja eestikeelse lauluga. Sellist võimalust ei tule enam kunagi.”

Kuidas hindate praegust kultuuripoliitikat?

“Arvatakse, et kui mehed kokku saavad, räägivad nad ikka spordist, autodest ja poliitikast. Naistest nagunii, aga selle jätame praegu kõrvale. Kui see on nii, siis polegi mul millestki rääkida – autot ei ole, sporti telekast ei vaata ja poliitikaga ei tegele. Olen, jah, poliitikast võimalikult kaugel seisev isik, kuigi kultuuripoliitika peaks justkui lähem olema. Aga tühja ta on. Ma ei tea, kas see on kultuuripoliitika, kui poputatakse sihukest kunsti, et kui seda vaatad, on mitu päeva sant olla. Minu isiklik kultuuripoliitika on igatahes see, et nüüd püüan ma ettevaatuse mõttes alati täpselt järele uurida, mis näitusega on tegu, enne kui sisse astun.”

Mis Teile praeguses Eesti elus meeldib ja mis mitte?

“Vaatan ikka seda lippu Pikas Hermannis. See pole muidugi meeldimise või mittemeeldimise küsimus, vaid midagi palju sügavamat. Minu jaoks ei ole veel endastmõistetav ja harilik, et see lipp seal on. Mäletan selgesti, kuidas vaatasin Vene ajal seal tilpnevat punast plagu ja mõtlesin, et kas ükskord algab aega... Aeg algas.”
Väga meeldib see, et ajakirja Kroonika kõrval on ikka veel täies elujõus ka lasteajakiri Täheke. Lugege seda ja te ei kahetse! Noh, muidugi meeldib ka meie oma kroon, ilusaim raha maailmas. Kui mul on see taskus, naudin ma seda ja mul on kahju, et tulevad eurod. Aga midagi pole parata, selle vastu ilmselt ei saa. Küllap tuleb meil ikkagi oma kondid sinna Euroopa Liitu vedada.
Kohe kuidagi ei istu see jagamine esimeseks ja teiseks Eestiks. Ma ei tea, kas teist Eestit üldse eksisteeribki. Mõistagi on vaesemaid ja rikkamaid inimesi, aga neidki on ju palju, kes saavad hästi hakkama, kuigi pole mingid rikkad. Ma usun, et neid on kõige rohkem. Neist ei räägita aga üldse. On see kolmas Eesti? Ajakirjanduse jaoks nad lihtsalt ei ületa uudisekünnist. Just ajakirjandus ongi vist selle lõhe olemasolevaks kuulutanud ja püüab seda laiemakski kangutada. Kui pisutki ringi vaadata, leiab muidugi küll ja küll asju, mis ei meeldi ega saagi meeldida. Kuid mis siin viriseda. Oleme ju ikkagi lõpuks tõeliselt vabad ja meil on veel palju ees. Kui asjad hästi lähevad ja Jumal tahab, peaks meist ja meie riigist veel asjagi saama.”

Milliseid iseloomuomadusi inimestes hindate ja milliseid ei talu?

“Sellele küsimusele ei saagi ju teisiti vastata, kui et hindan ikka headust, ausust ja rõõmsameelsust. See on kohe tunda, kui inimene on mõnus ja positiivne. Siis on temaga hea suhelda ja järelikult on kõik korras ka muude asjadega. Muidugi häirib viimasel ajal üha rohkem mitmeteski ringkondades välja paistev ülbus, üleolek ja praalimine. Ka üha enam vohama kippuv pealiskaudsus, mis tuleb ilmselt sellest, et maailm on nii lahti, tahaks nagu kõike haarata. Aga seda pealiskaudsemaks kõik muutub. Murelikuks teeb, et avaldatud uuringuandmete põhjal on väga paljud noored valmis jätma Eesti kus seda ja teist. Kurb, tõesti kurb.”

Te armastate maalida kive. Millega kivid teid lummavad?

“Tõmme kivide poole on olnud pisikesest peale. Kui olin hästi väike, siis arvasin, et kivid kasvavad. Et võib istutada maha pisikese kivi ja see kasvab kunagi suureks. Tegin isegi proovi. Tõin oma Saaremaa koduõue mõne väikese kivi ja panin mulda, et siis ükskord oleks õues vähemalt üks suur kivi. Tuli välja, et nad siiski ei kasvanud. Aga mul on Saaremaal ikkagi paar suurt kivi, lapsepõlvesõpra. Sellest pole lugu, et nad lausa õue peal ei laiuta. Neist ühest, suuremast, kirjutasin ka oma esimeses raamatus “Suure kivi lood” (1985). Käin nüüdki, kui Saaremaale satun, ilmtingimata nende juures ära. Patsutan neid ja mulle tundub, et nad kuulavad mu ära, saavad aru, ja räägivad ka mulle midagi. Mul on ikka olnud tunne, et kivi on tegelikult midagi enamat, mitte lihtsalt üks mateeriakamakas. Temas on midagi. Tal on oma mälu ja oma vaim.
Suvisel ajal meeldib mulle võtta maalitarbed, istuda looduses mõnes ilusas kohas maha ja püüda natukestki sellest ilust pildile saada. See on muidugi üsna lootusetu ettevõtmine, kuid minu jaoks parim võimalus loodusesse sisseelamiseks. Eks ma ikka maalin peale kivide muudki, mis pilgu ette jääb. Hea on istuda kohe mitu tundi ja joonistada. Siis unustan kõik muu maailmas. Tasapisi hakkab ka paberile midagi tekkima. See, mis lõpuks paberile saab, polegi nii tähtis, sest sügavam jälg jääb ikka minusse endasse. Kõik me peaksime leidma aega, et tihedamini looduses käia ja seal lihtsalt olla. Selle asemel, et sõita kuhugi välismaa suurlinna, võiks minna lihtsalt oma kodusesse metsa ja tunda end seal hästi. Sest sealt me oleme ju tulnud.”

Kõige põnevam inimene, kellega olete kohtunud?

“Raske küsimus. Iga inimene on omamoodi põnev ja üks on huvitavam kui teine. Igal inimesel on oma maailm, kui ta seda ainult natukenegi avaks, nii et sellest aimu võiks saada. Aga kindlasti on üks huvitavamaid inimesi, keda olen kohanud, Fred Jüssi. Ta oskab loodusest rääkida lausa vapustavalt hästi. Tema elamused on nii ehedad ja ta suudab neid ilma kadudeta teistega jagada.”

Mis podiseb hetkel Teie loomingulises köögis?

“Minu “loominguline köök” on pidevalt auru täis ja üht-teist on alati pooleli. Eks ma ikka ükskord mingi supi kokku keedan. Praegu on mul podisemas koguni kaks suppi korraga. Või mine tea, äkki saab ühest neist hoopis puder. Ikka lastele. Pisutki täpsemalt on kummastki veel vara rääkida.”

Kas loete ajakirja Kultuur ja Elu?

“Loen ikka, kui näppu juhtub. Omal ajal tuli see isegi postkasti, aga viimastel aastatel pole enam jaksanud kõiki asju tellida. Aga vahel ikka võtan kätte ja vaatan. Vanast ajast on jäänud harjumus püüda nii kultuuri kui ka eluga mingilgi määral kursis olla.”