Siseministeeriumis kehtivad
nõukogudeaegsed piirangud

tekst: K&E

Uurijatel on tulnud osta huvi pakkunud mikrofilme USA-st mormooni kirikult, olgugi, et samadest personaalraamatutest kopeeritud mikrofilmid seisid Toompea lossis. Mikrofilmide tegemist finantseerisid aga mormoonid, kes kinkisid lisaks ka kaasaegse lugemisaparaadi. Mõlemad seisavad kasutult ja koguvad tolmu. Arenenud riikides – isegi Venemaal, liiati Euroopas – on kõik piirangud genealoogilistele allikatele maha võetud ning juurdepääs arhivaalidele vaba. Olukord, kus üks ametkond istub avalike arhivaalide otsas ja ükski uurija sinna ligi ei saa, on ennekuulmatu, rääkimata seaduste rikkumisest. Milles on asi?

Siseministeeriumi Rahvastiku Toimingute Osakonna (endine Perekonnaseisuarhiiv) arhiivis säilitatavad 19. sajandist pärinevad meetrika- ning personaalraamatud on avalikud arhivaalid, ent kümme aastat kestnud lahkarvamuste tõttu kahe ametkonna, Siseministeeriumi ja Rahvusarhiivi vahel ei saa uurijad kasutada ei olemasolevaid mikrofilme ega originaale.

Mikrofilmid ja printer koguvad tolmu

Siseministeeriumi Rahvastiku Toimingute Osakonna valduses on kirikuraamatud alates 1834. aastast. Samuti ka personaalraamatud, mida hakati pidama 1850ndatel aastatel luteri kiriku eestvõttel, et massilise õigeusku siirdumise ajal oma koguduste liikmete üle täpsemat arvestust pidada. Et kirja pandi perede kaupa kõik luterlased, on personaalraamat hindamatu allikmaterjal igale uurijale. Lisaks neile on RTO valduses ka teiste Eestis eksisteerinud konfessioonide materjalid, samuti perekirjad, mida hakati pidama 1926. aastast, veel ka kartoteek ning toimikud nimede eestistamise kohta.
Eesti Vabariigi ajal oli juurdepääs neile materjalidele vaba. Nõukogude ajal loomulikult mitte, kuigi praeguse nimega Eesti Ajalooarhiivis Tartus sai ka siis kirikuraamatuid lugeda ning põhiosa koguduste arhiivist asubki just seal. Laulva revolutsiooni turvil kopeeriti personaalraamatud mikrofilmidele. Kopeerimist finantseeris Viimse Aja Pühakute Jeesuse Kristuse kirik (mormooni kirik). Pärast kopeerimise lõpetamist jätsid mormoonid Eesti suguvõsauurijate tarbeks maha täiskomplekti mikrofilme koos kaasaegse lugemisaparaadiga. Kingitus jäi Siseministeeriumi valdusse. Suguvõsauurijad personaalraamatute koopiatele juurdepääsu ei saanud, originaalidest rääkimata. Uurimistöö korraldamiseks hakkas Eesti Genealoogia Selts USAst mikrofilme ostma. 1990ndatel aastatel kogus selts liikmetelt raha ja ostis mormooni kirikult mikrofilme. Üks filmirull maksis 30 USD (ca 525 krooni). Kokku on mikrofilme ostetud 52 koguduse kohta, see on alla poole luteriusu kogudustest. On tekkinud ebanormaalne olukord, kus ainus võimalus Eestis asuvaid avalikke arhivaale kasutada on vaid välisriigist eraõigusliku juriidilise isiku poolt ostetavate mikrofilmide näol. Praeguseks on selts edasisest mikrofilmide ostmisest loobunud, sest mis mõtet on neid dollarite eest osta, kui need on Eestis olemas ja seisavad kasutult?

Siseministeerium püstitas uurijatele barrikaade

1991. aastal paotas Siseministeerium korraks uksi ka uurijatele, 2 rubla eest tund sai materjale kasutada. Siis algas omandireform ning töörohkuse tõttu ei olnud võimalik uurijaid teenindada, hiljem enam uksed ei avanenud, v.a mõni üksik erandjuhtum. Aprillis 2000 toimus Siseministeeriumis nõupidamine, millest võtsid osa rahvastiku asekantsler Tiit Sepp, rahvastikutoimingute osakonna juhataja Kersti Hiedel, arhiivibüroo juhataja Svetlana Toots ja EGeSi juhatuse esimees Kalle Kesküla. Lepiti kokku, et juurdepääs personaalraamatutele avaneb pärast arhiivi kolimist Toompealt Pikale tänavale. Rahvustoimingute osakond sai sügisel 2000 küll kaasaegsed hoidlad ja liikuvad riiulid, aga genealoogiliseks uurimistööks püstitas ministeerium üha uusi barrikaade. Ruumi, kuhu algselt kavandati lugemisaal, paigutati tööle hoopis ametnikud. Väidetavalt ruumipuuduse tõttu.

Parem oma ambitsioonidele Euroopast mitte tuge otsida

Asekantsler Tiit Sepp informeeris seltsi Eesti seadustest, mis keelavat juurdepääsu genealoogilistele arhivaalidele. Ta palus Euroopa kogemust uurida, kuidas Andmekogude seadus, Arhiiviseadus, Avaliku teabe seadus ja Isikuandmete kaitse seadus oma piirangutega suguvõsauurimist üldse võimaldavad. Oma järelepärimisele sai Kalle Kesküla Rootsi genealoogilt Peeter Grünbergilt vastuseks, et Rootsil on pikk traditsioon – igal isikul on õigus avalikule teabele juurde pääseda ja institutsioonid peavad kaasa aitama, et isik saab kätte, mida ta tahab. Informatsioon isikute kohta on vaba, iga isiku kohta saab avalikku teavet, näiteks aadress, isikukood, lapsed, vanemad, tulumaksu suurus, millal ja kus on ristitud, leeritatud, abiellunud, lahutatud, surnud, töötanud etc. Loomulikult on ka seal seadusega reguleeritud piiranguid, mida ei saa avaldada ning enne info edastamist kontrollib perekonnaseisuametnik selle üle.
Oma e-kirja lõpetab hr Grünberg küsimusega: “Demokraatia küsimuses oleks hea teada saada, kuidas perekonnaseisuametid põhjendavad, et teid mitte sisse lasta või teile mitte andmeid anda?“
Tampere Linnaraamatukogus on hästisisustatud genealoogia osakond, kus iga soovija kõikvõimalikke allikmaterjale ja aparaate piiranguteta kasutada võib. Samamoodi on asi korraldatud teisteski Soome läänikeskustes, seda on meie uurijatele tutvustatud. Helsingi kesklinnas on Soome Genealoogia Seltsi avalik raamatukogu, riik toetab seltsi igati. Sellistest võimalustest tuleb Eesti suguvõsauurijatel veel kaua unistada.
Eesti Genealoogia Seltsi juhatus ei suutnud siseministeeriumi juriidikat seltsi liikmetele adekvaatselt selgitada. On ju uurijad pikkade aastate jooksul Tartus Eesti Ajalooarhiivis kirikuraamatuid lugenud, ilma, et neid mõne seaduse rikkumises süüdistatud oleks.
Usus “heasse tsaari” kutsuti seltsi aastakoosolekule härra minister isiklikult. Kohtumine toimus Viljandis 17. märtsil 2001. aastal, paraku kõlas hr Tarmo Looduse suust sama jutt seaduslikest piirangutest genealoogiaharrastusele. Seltsi liikmed lahkusidki aastakoosolekult teadmisega, et nõukogude ajast nii tuttavad piirangud on jälle jõus.
Õnneks taipas minister ka ise, et Viljandis jäi midagi rääkimata.
Mais toimuski uus kohtumine, sellest võtsid osa seltsi esindus (Kalle Kesküla, Ants Roomets, Harry Tuulik, Are Saarne ja Vello Saal) ning minister Loodus, asekantsler Sepp ja arhiivi juhataja Toots. Kohtumiselt jäi kõlama ministri lubadus, et jaanipäevast saavad suguvõsauurijad juurdepääsu personaalraamatutele.
Uus lootus ilmselt ei pidanudki täituma. Rahvastikutoimingute arhiivi juhataja kt Piret Põldmäe pani juuli lõpus asjale punkti: minister ei saa midagi sellist lubada ja selles küsimuses ei tasu ministeeriumit tülitada.
Tekib küsimus: kes juhib ministeeriumi, ametnikud või minister?

Oma kirjas väidab asekantsler, et juurdepääs arhivaalidele on kõigile tagatud. Piret Põldmäe aga väidab oma kirjas: “Meie arhiivis ei ole võimalik inimestel endil materjalidega tutvuda, kuna raamatud on väga halvas seisundis ning neid on ka Eestis ainult üks eksemplar.” Millegipärast ei sõnagi mikrofilmidest ega võimalusest tellida koopiaid? Kumb neist valetab?

Hammas ministeeriumi peale ei hakka

Eesti Genealoogia Selts ja tema liikmed on pöördunud nii Andmekaitse Inspektsiooni kui õiguskantsleri poole. Andmekaitse Inspektsioon leidis, et “avalike arhivaalide väljastamisel tuleb järgida arhiiviseaduses sätestatut ehk siis võite astuda julgelt maavalitsuse perekonnaseisuosakonda sisse ja nõuda arhiiviseaduse § 41 lg 1 tulenevalt kas: 1) väljavõtteid või ärakirju arhivaalidest; 2) tutvumisvõimalust arhivaalidega; 3) arhiiviteatise väljastamist. Kuna delikaatseid või eraelulisi isikuandmeid antud arhivaalid ei sisalda, siis ei ole neil alust keeldumiseks.” Õiguskantsleri nimel vastas 31.10.2001.a õiguskantsleri asetäitja-nõunik õiguskantsleri ülesannetes hr Aare Reinumägi, kes tegi siseministrile ettepaneku analüüsida lähtuvalt kehtivatest seadustest perekonnaseisuasutuste valduses olevate erinevate dokumendikogude ja neis sisalduvate andmete koosseisu, staatust ning üldist olukorda dokumentidele ja andmetele juurdepääsu küsimustes ning arvestades perekonnaseisuasutuste poolt täidetavate ülesannete olemust, kavandada abinõu perekonnaseisuasutuste ühtse praktika kujundamiseks ja vajadusel seadusandliku regulatsiooni täiendamiseks, et oleks tagatud tasakaal eraelu kaitse ja teiste isikute õiguste vahel, kellel võib olla vastava teabe suhtes õigustatud huvi.
Kalle Kesküla palus riigikogu aseesimehel Peeter Kreitzbergil esitada siseministrile arupärimine. Paraku jäi see seoses valitsuse vahetusega esitamata. Toonane aseesimehe nõunik, praegune majandusministri nõunik H. Vitsur selgitas e-kirjas nii:
Selle arupärimisega on nii, et tema esitamine jäi algul toppama Riigikogu jõulupuhkuse, siis aga valitsusvahetuse taha. Ei olnud mingit mõtet esitada arupärimist peatselt ametist lahkuvale ministrile, kes niikuinii sellele arupärimisele ei oleks pidanud vastama. Pärast valitsuse vahetust aga polnud arupärimisel kui sellisel meie jaoks enam õiget kohta, sest oma erakonda kuuluva ministriga saab asju palju lihtsamalt korraldada teisiti kui läbi arupärimiste. Sellepärast peaks hr. Keskküla seda probleemi lihtsalt selgitama näiteks hr. Peeter Kreitzbergile või mõnele teisele valitsuskoalitsiooni poliitikule, kes seejärgi võtaks ühendust Ain Seppikuga. Minul ei ole minu praegusel töökohal enam sobiv ega ka võimalik selle küsimusega tegelema hakata.
Lugupidamisega,
Heido Vitsur

P.s. Ka siis, kui ma töötasin Riigikogu kantseleis, ei oleks ma ise saanud vastavat arupärimist esitada, vaid oleks pidanud leidma mõne Riigikogu liikme, kes oleks selle probleemi oma südameasjaks võtnud. Praegu aga ma ei puutu Riigikogu liikmetega praktiliselt üldse kokku.

Vastus annab ilmeka pildi, kuidas olulised küsimused riigikogus vastavalt poliitilistele tõmbetuultele toppama jäävad.

Mitteametlik äri

Käesoleva artikli ettevalmistamise käigus leidis kinnitust veel üks asjaolu, mida uurijad ammu kahtlustasid ning mis on tegelikult juba nõukogude ajast saadik avalik saladus. Nimelt teevad siseministeeriumi RTO ametnikud tellimustöid ehk teostavad mitteametlikult tasulisi suguvõsauuringuid. Seltsi liikmed on näinud väliseestlaste käes kirju RTO-lt, milles lubatakse otsida suguvõsauurija töötasuga 75 kr tund (vt dok 1). Väidetavalt oli aluseks võetud Ajalooarhiivi vastav hinnakiri. Samas on nähtud RTO poolt saadetud sugupuid. Ka USA-s elava eestlase Sigrid Maldonado raamatus “Estonian Experience and Roots” (1996) on mainitud, et RTO teeb tellimustöid ning nende tasu suurus sõltub tundide arvust, mis uurimiseks kasutati.
Muide, RTO töötajad ei kasuta oma igapäevatöös mitte mikrofilme, vaid ikka neid hapraid kirikuraamatuid, mille säilimise pärast nad enda sõnul ülimalt mures on, seades sellega materjalide säilimise (hoolimata supertingimustest ja lükandriiulitest) otsesesse ohtu. Selge – kui kirikuraamatud ära antakse, oleks ka äril ning infomonopolil lõpp. Ja kohe kindlasti ei ole Siseministeeriumi kui valitsusasutuse ülesanne tegeleda suguvõsauurimisega, Eesti perekonnaarhiivi loomisega ega genealoogiliste teatiste väljaandmisega. Siseministeeriumi kohustus pole tegelda ühegi arhiivindusliku küsimusega, need ülesanded on antud Riigikantseleile, mille halduses on Rahvusarhiiv. Liiati tohivad arhiiviteatisi väljastada ainult ülikoolis arhiivindust õppinud ja atesteerimise läbinud ning vastava kutsetunnistuse saanud arhivaarid. RTO-s töötavad perekonnaseisuametnikud arhivaari kutsetunnistust ei oma.

Ametkondade kemplemise tõttu aga on kannatajaks pooleks uurijad, kelle seaduslikku õigust saada uurimistööks vajalikke andmeid Eesti Vabariigis põhjendamatult rikutakse. Kui kaua nõukogude aeg veel kestab?

Kultuur ja Elu palus selgitust Siseministeeriumilt, Rahvusarhiivilt, Ajalooarhiivilt ja mormoonide kirikult Eestis.

* * *

Siseministeeriumi kommentaar

Ajakiri “Kultuur ja Elu”
Teie 01.03.2002
Meie 04.03.2002 nr 10.2-7-2/2267

Siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakonda ei saa vaadelda kui arhiivi, kellele laieneks ühemõtteliselt Arhiiviseadus, vaid kui ministeeriumi struktuuriüksust, kelle ülesanded seonduvad Vabariigi Valitsuse seaduse § 66 nimetatud ja ministeeriumi põhimääruses toodud perekonnaseisualaste küsimuste korraldamisega. Seadusandja on kehtestanud vastavasisulise regulatsiooni Perekonnaseaduse §-s 108, kus Siseministeeriumi käsitletakse perekonnaseisuasutusena, kes korraldab perekonnaseisuaktide teiste eksemplaride hoidmist ja kannab neisse märkusi, annab välja sünni-,surma-ja abielutunnistusi, perekonnaseisuaktide ärakirju ning tõendeid kirikuraamatute alusel ning juhendab teisi perekonnaseisuasutusi perekonnaseisuaktide ja-tunnistuste koostamise küsimustes.
Ministeerium on siiani võimaldanud kõigile uurijatele teadusliku uurimistöö eesmärgil tutvuda rahvastiku toimingute osakonnas olevate materjalidega. Küll ei pea me aga võimalikuks ega otstarbekaks rajada Siseministeeriumi hoonesse eraldi lugemissaali, sest seoses sellega muutub küsitavaks ministeeriumile seadusega pandud kohustuste täitmine valitsusasutusena.
Ajalooarhiivile on korduvalt pakutud võimalust küsimuse lahendamiseks. Oleme nõus üle andma mikrofilmid koos mikroprinteriga, millega oleks tagatud Genealoogia Seltsi liikmete ning teiste huviliste juurdepääs avalikele arhivaalidele. Uurimiseks vajalike mikrofilmide kasutamine on eelkõige Rahvusarhiivi kui avaliku arhiivi ülesanne. Ajalooarhiivis on juba olemas kirikute meetrikaraamatute (kuni 1926. aastani) teised eksemplarid. Raamatute säilimise eesmärgil ei ole aga otstarbekohane mõlema eksemplari ühes kohas asumine. Siseministeeriumis on suurepärased hoiutingimused kirikuraamatute säilimiseks. Ajalooarhiiv on nõus mikrofilmid üle võtma, kuid ainult koos kirikuraamatutega. Selle tingimusega ei saa ministeerium nõustuda. Seega on tekkinud olukord, kus ministeeriumi ja Ajalooarhiivi vahel lahendamata küsimuse tõttu ei ole mikrofilme lugeda võimalik.
Praktiliselt saab uurimiseks ainult mikrofilme kasutadagi, sest raamatute füüsiline seisukord ei võimalda seda.
Siseministeerium kui rahvastikuregistri vastutav töötleja peab vajalikuks perekonnaseisuaktide andmete lisamist rahvastikuregistrisse. Andmete lisamine toimuks ajas tagasi võimalikult pikas perioodis koos vastavate seoste (abikaasa, isa-laps, ema-laps jne) moodustamisega registris. 2002.aasta lõpus algab Eesti kodanike passide vahetamine ja ettevalmistus selleks tööks juba käib. Kirikute personaalraamatud on sageli ainsaks võimaluseks Eesti kodakondsusesse kuulumise aluste kontrollimisel. Rahvastiku toimingute osakonna töötajad sugupuude uurimisega ametlikus korras ei tegele. Sellist teenust Riigilõivuseadusega ette nähtud ei ole. Arhiivitõendi (tõend ning fotokoopia abimaterjalidest) väljastamise eest tasutakse riigilõivu 25 krooni. Fotokoopia personaalraamatutest ja perekonnakirjadest (abimaterjalid) ei ole lihtsalt kserokoopia. Ja kuna tegemist on abimaterjalidega, kus daatumite ja nimede osas esinevad vead, siis eelnevalt tuleb need andmed üle kontrollida ja võrrelda meetrikates esinevate andmetega.

Lugupidamisega

Kersti Hiedel
Rahvastiku toimingute osakonna juhataja
Svetlana Toots
arhiivibüroo juhataja

* * *

Riigiarhivaar hr. Priit Pirsko kommentaar

“Kultuur ja Elu”,

Kuna Ajalooarhiivi direktor vastab Teie küsimustele põhjalikult ja ammendavalt, siis piirdun siinkohal lühikese kommentaariga.

1. Kõnealused Siseministeeriumis hoitavad kirikuarhivaalid on avalikud arhiiviväärtusega arhivaalid, mis on väljunud jooksvast asjaajamisest ja need tuleb arhiiviseaduses sätestatud korras üle anda avalikku arhiivi - antud juhul Ajalooarhiivi.
2. Arhiiviseaduse mõistes kuuluvad avalikku arhiivi üleandmisele arhivaalid ja vajadusel nende koopiad (antud juhul - mikrofilmid), aga mitte ainult koopiad.
3. Üleandmiseni peab kodanike juurdepääsu avalikele arhivaalidele tagama asutus - antud juhul Siseministeerium.
4. Rahvusarhiivi ja Siseministeeriumi töistes kontaktides ja läbirääkimistes on viimaste aastate vältel jõutud päris suure teineteisemõistmiseni, mis annab alust arvata, et lähiajal leitakse probleemile lahendus põhiseaduse ja arhiiviseaduse vaimus.
   
   

* * *

Ajalooarhiivi direktori hr. Indrek Kuubeni kommentaar

Saadan vastused teie 01.03.02 saadetud e-kirjas esitatud küsimustele.

1. Seisukohavõtt Siseministeeriumis asuvate 19. saj kirikuarhivaalidele juurdepääsu problemaatikat käsitleva artikli juurde. Ajalooarhiivi esindajana kommenteerin probleemi eeskätt arhiivinduslikust küljest.

Fondide terviklikkus
Kõigepealt tähendab EELK koguduste arhiivide üksikute osade hoidmine eraldi Ajalooarhiivis asuvatest põhikogudest fondide terviklikkuse printsiibi eiramist. Vastav printsiip on kaasaegse arhiivinduse üheks peamiseks aluseks, mille järgmine tagab arhiivi kui dokumentide tervikliku kogumi kindlakstegemise ja kadudeta säilimise. Kiriku- ja personaalraamatutest valikulise osa eraldihoidmine ametkondlikus arhiivis ei ole seetõttu põhjendatud.

Arhivaalide otstarve
Antud juhul on tegemist nn teisast tähendust omavate arhivaalidega, so dokumentidega, mille algne otstarve on muutunud. Vastavad dokumendid on tekkinud EELK kogudustel lasunud koguduse liikmete registreerimise kohustuse täitmise käigus. Peale väljumist koguduste aktiivsest asjaajamisest on vastavate arhivaalide tähendus muutunud sisuliselt juba kaks korda. Vastavalt EV 1926. aasta Perekonnaseadusega võeti need riigi poolt üle tsiviil-administratiivsetel eesmärkide täitmiseks. Rõhutaksin, et üle võeti arhivaalid alates 1834. aastast, st üksnes antud hetkel elavaid isikuid puudutavad materjalid. Käesolevaks ajaks, so kolm inimpõlve hiljem on 19.s kiriku- ja personaalraamatud lõplikult minetanud ametkondlik-administratiivse tähenduse ja evivad nüüdseks üksnes ajaloolist tähendust. Arhiivinduslikus mõttes on rohkem kui 75…100 aasta vanuste klassifitseerimata (mittesalajaste) dokumentide hoidmine ametkondlikus arhiivis pretsedenditu. Seetõttu on kahetsusväärne, kui vastavate arhivaalide Siseministeeriumis hoidmise vajadust seotakse kaasaegsete perekonnadokumentide väljastamise vajadusega.

Arhivaalide kasutamine
Vastavad arhivaalid omavad kaasajal üksnes ajaloolist tähendust, peamiselt on need olulised suguvõsauurimiseks. Seetõttu on muutunud nende kasutajaskond. Enam ei ole selleks koguduse pastor ega riigiametnik, vaid inimene, kellel on huvi oma põlvnemise ja päritolu vastu. Seega on lisandunud järgmine, väga oluline tahk, so arhivaalidele juurdepääsu ja kasutamine, seeejuures on oluline rõhutada - arvuka sihtgrupi poolt. Suguvõsauurimine on kaasaja muutuvates oludes üheks võimaluseks, kuidas luua mina-säilitamiseks pidepunkte. Iseäranis on vastav tegevus kogu maailmas laienenud viimastel kümnenditel. Ühest küljest on laialdase mikrofilmimise kaudu osutunud võimalikuks kasutada arhivaalides leiduvat teavet ilma neid kahjustamata, teisest küljest on endistes Idabloki maades koos ühiskonnaga muutunud avatumaks ka arhiivid. Ühiskonna arengu võtmeks kaasajal peetakse erinevate sotsiaalsete gruppide ja kihtide ning üksikisikute poolset juurdepääsu vajalikule teabele. Selles osas on Eesti arhiivinduses toimunud viimastel aastatel märgatav edasiminek. Samuti on Ajalooarhiiv seadnud üheks prioriteediks suguvõsauurimiseks vajalike tingimuste parandamise järgmiste aastate jooksul. Mainiksin praegu käsiloleva tegevussuunana kesksetest arhivaalide sarjadest: hingeloenditest ja kirikumeetrikatest tehtud mikrofilmide kasutamise võimaluse loomist väljaspool Ajalooarhiivi. Eelmisest aastast on võimalik lugeda vastavaid mikrofilme Tallinnas Riigiarhiivi Toompea hoidlas, käesoleval aastal jätkame vastava võimaluse loomist maa-arhiivides. Ajalooarhiiv saab avardada suguvõsauurijate tingimusi üksnes avalikes arhiivides asuvate arhivaalide osas. Kahetsusväärne on, et Siseministeeriumis asuvad mikrofilmid seisavad kasutusest väljas.

Kodanike õigus juurdepääsuks arhivaalidele
Loomulikult on füüsilise kasutamise eeltingimuseks õigus arhivaale kasutada, juurdepääs. Selles osas on praegune olukord eriti drastiline, iseäranis silmas pidades, et tegemist on avalike arhivaalidega, mille kasutamine, kui neile ei ole sätestatud eraldi juurdepääsupiiranguid, on vaba. Õigus kasutada vastavaid arhivaale ja antud juhul selle õiguse mittetagamine ongi minu arvates kriitiline tegur, mis välistab probleemi lahendamise jätkuva edasilükkamise.
Nt Eesti liitumisel EL-ga on vastavad küsimused üliolulised, ja seetõttu väljub kodanike informatsioonivabaduse piiramine ametkondlikust sfäärist ja on aja küsimus, millal see tõuseb riiklikule või rahvusvahelisele tasandile.

Arhivaalide kompleksne haldamine
Kuna Siseministeeriumi arhiivihoidlas olev niiskus- ja soojusreþiim ei vasta arhivaalide alatiseks säilitamiseks ettenähtud nõuetele ja senini jätkub originaalide intensiivne kasutamine, on vastavate arhivaalide puhul edaspidi tingimata hädavajalik seisundi analüüs ja sellest tulenevalt edasiste meetmete väljatöötamine ja rakendamine.
Originaalide nõuetekohane säilitamine ning vajadusel professionaalne konserveerimine ja restaureerimine ning edasine mikrofilmimine tagatis- ja kasutuskoopiate loomise eesmärgil on Eestis kompleksselt lahendatud praegu üksnes Ajalooarhiivis.
Arhivaalide kompleksse haldamise juurde kuulub ka vajadusel nendes sisalduva teabe vahendamine klientidele arhiiviteatiste vormis. Arhiiviteatis väljastatakse kodanikele nende õiguste või kohustuste tõestamiseks. Sellest määratlusest selgub ka, kui piiratud ulatuses kuuluvad tegelikult genealoogilise sisuga päringud arhiivides vastamisele. Selles osas oleme püüdnud järgida põhimõtet – õng, mitte kala. Põhimäärusest tulenevalt on meie jaoks esmatähtis luua vajalikud tingimused uurijatele genealoogiliseks uurimistööks, mitte riigiametnikena sugupuude koostamine. Suuremahuliste genealoogilist uurimust eeldavate päringute puhul soovitame arhiivi poole pöördujatel alustada iseseisvat uurimistööd Ajalooarhiivi uurimissaalis, samuti informeerime Eesti Genealoogia seltsi andmetele tuginevalt genealoogiateenuse pakkujatest.

2. Kommentaar läbirääkimiste ummikusse jooksmise kohta

Nimetatud arhivaalide üleandmine ametkondlikust arhiivist avalikule arhiivile on päevakorras olnud alates 1990. aastate keskpaigast. Mais 1997. a. jõuti erinevate asutuste (Siseministeerium, Eesti Ajalooarhiiv, EELK, EAÕK, Riigikantselei) esindajate ühisel nõupidamisel otsusele moodustada töörühm, kelle ülesandeks sai üleandmisele kuuluvate arhivaalide koosseisu väljaselgitamine ja üleandmise ajakava koostamine. Kahjuks jäid esialgsed kokkulepped realiseerimata, osalt erinevate ametkondade tegevuse koordineerimatuse tõttu, osalt tollal eksisteerinud õigusliku tühimiku tõttu (arhiiviseadus jõustus 1. mail 1998). Samuti seati muude ülesannete ees prioriteediks arhiivinduse reformi ettevalmistamine, mille tulemusena moodustati 1999. aasta 1. jaanuarist Rahvusarhiiv. Küsimuse juurde naaseti 2000. aasta kevadel. Rahvusarhiivi esindajad pidasid vajalikuks kirjaliku kokkuleppe saavutamist, mille puhul; fikseeritaks konkreetne ajaline piir, millest vanemad arhivaalid kuuluvad täies koosseisus üleandmisele avalikku arhiivi, üleandmise aeg ning perioodilisus, samuti tingimused Siseministeeriumi valdusesse jäävate arhivaalide säilitamiseks ja kasutamiseks.
2001. aasta jaanuaris toimunud Siseministeeriumi ja Rahvusarhiivi esindajate nõupidamisel otsustati, et 1892. aastast vanemad kirikuarhivaalid kuuluvad üleandmisele Ajalooarhiivi 2001. aasta jooksul. Rõhutati, et arhivaalide üleandmine loob eeldused nende säilitamise ja kasutamisega seonduvate probleemide komplekseks lahendamiseks. Selleks pakuti arhiivi poolt välja tegevuskava, mille tulemusena pidi tagatama arhivaalide kasutamine üldsuse poolt Tallinnas kasutuskoopiate kaudu hiljemalt 1. jaanuarist 2002. a. Tegevuskava hõlmas kaht iseseisvat alaprojekti: kasutuskoopiate tegemine ja originaalide üleandmine. Takistuseks tegevuskava elluviimisel sai mõni aeg hiljem Siseministeeriumi poolt esitatud täiendav tingimus, mille kohaselt originaalide üleandmine toimuks pärast kõigi kasutuskoopiate valmimist. Pakutud variant ei sobinud arhiivi jaoks ei logistiliselt ega majanduslikult, samuti tähendas see otseselt eemaldumist kokkuleppest, anda kõnealused arhivaalid üle jooksva aasta lõpuks.
Rõhutan, et Ajalooarhiiv ei saa võtta endale kohustust tagada juurdepääs arhivaalidele, mis ei asu avalikus arhiivis. Lahendus, mille järgi arhiiv oleks taganud juurdepääsu kasutuskoopiate kaudu Siseministeeriumis asuvate arhivaalide üle, oleks sisuliselt tähendanud 1998. a arhiiviseaduse rikkumise jätkuvat aktsepteerimist avalike arhivaalide üleandmise osas avalikku arhiivi. Samuti vastutab vastavalt seadusele kodanikele juurdepääsu tagamise eest arhivaalide valdaja, antud juhul Siseministeerium.

Lugupidamisega,
Indrek Kuuben
06.03.02

* * *

VAP Kiriku poolt kommenteerib esimene nõuandja Eesti ringkonnas hr. Almar Pihelgas
 
Tegemist on küll üsna põhjendamatu keeluga Siseministeeriumi poolt. Ka minu teada on igal pool arenenud riikides juurdepääs arhiividele vaba. Selle konkreetses probleemis ei ole aga Kirikul kahjuks suurt midagi kommenteerida. Eesti riik sai vastavalt lepingule meie poolt koopia kõikidest mikrofilmidest, mis VAP Kiriku poolt Eesti arhiivides tehti, nüüd on need koopiad riigi omand ja Kirikul ei ole siin enam mingit kaasarääkimist. Me ei saa neile öelda, mida nad nendega tegema peaksid või mida mitte. Samuti ei ole VAP Kirik esitanud riigile nõuet neid mingil põhjusel saladuses hoida. Küll aga on kõik need mikrofilmid vabalt saadaval-nähtaval kõikides VAP Kiriku Pereajalookeskustes. Kahjuks ei ole Kirik Eestis veel nii arenenud, et selline keskus kohe praegu meil avataks, kus mikrofilme vaadata saab. Lähimad on Skandinaaviamaades. Aga kindlasti sünnib see mõne aja pärast ka Tallinnas ja siis on igaüks teretulnud oma juuri otsima. Praegu avame me sellise Pereajalookeskuse eelkäija - väikese Perekonna uurimise keskuse, kus on meil muude asjade seas arvutiprogramm, kust saame näha ainult seda, millised materjalid mikrofilmitud on. Kui inimestel asja vastu huvi on, siis saab sellisest Perekonna uurimise keskusest tulevikus Pereajalookeskus koos kõikide mikofilmide vaatamise võimalusega.